Hommikul ärgates oli sada mõtet peas - minna Pärnusse, Tõhelale, merele ju ometi ei lähe ... või hoopis oma jõele tonkatama. Ain kurinahk keeldus endiselt kalale tulemast ja nii otsustasin turvalisuse kaalutlustel jääd vältida. Kurat seda teab, mida see vool selle Pärnu jõe jääga teinud on. Vanaks jäänud vist, enne selliseid mõtteid pole nagu olnud...Vigalas jõe veetase juba kuu aega selline, et pool lõkkeasemest kuival, teine pool aga vees. Teiste sõnadega kõrge. Kusjuures terve see viimane kuu on möödunud sellises taktis, et nädala keskel vaikselt vesi kukub sellise püütava tasemeni ja siis reedel hakkab kerkima nagu pärmitaigen, ja laupäevaks on asi küpse. Sama lugu ka Pärnu jõega. No mida sa sellise ilmaga teed. Nokid nina ja sügad kukalt. Mingeid järvesid ka ei viitsi piinata. Nagu vana paks laisk kass lihtsalt vedeled...
Lõuna paiku otsustasin ennast laiskusest üles virgutada ja käisin korraks Rumba all ära. Sügava kääru peal. Kolm tonkat sisse, mõned poolakad ja kärbsevastsed ujuma õpetatud. Kuus ümberviset, null puudutust. Sodi, mis vastu tamiili ujus, see ei lähe ju arvesse. Üks mees eemal samasuguse nullistamisega tundus tegelevat. Sama ka silla juures. Selge see, et kärestikust kala üleskulgemiseks täiega vara veel... Tagasiteel sain vähemalt auto korralikult saviseks. Punasest värvist ei jäänud midagi näha....
Päeva jooksul vesi muudkui kerkis ja kerkis, jõudes Kasaril lõpuks +160-ni. Veetase selline, et ega homme enam ei tonkata ka. Vahin parem netist ilusaid saake. Merikad, haugid, särjed...mnjah, kusagil vähemalt midagi toimub.PS! Vähemalt valmistumine kevadiseks haugiralliks Soomes on kujunenud plaanipäraselt. 20 hepane uus Honda mootor on jõkke uputamiseks soetatud. Poolteist kuud veel ootamist ja siis on kaua planeeritud terve kuu pikkune kalapuhkus lõpuks ometi käes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar