Esiletõstetud postitus

reede, 31. juuli 2020

Soomes, 30. juuli 2020

Suvel kalapüük ei kuulu mu lemmikute hulka, kui just lappis lõhet ei püüa... nii ma just väga suure usuga seltskondlikule kalapüügi üritusele edela soome ei läinud. No mis sealt kese suve ikka saab tulla…aga seltskond oli suurepärane ja nii sai reis ette võetud.

Kolmapäeva õhtu kohale ja pühapäev tagasi. Minek seekord neljakesi, Kõuts, Mihkel ja kaks Raini - üks nimekaim ka kambas. Ilma lubas suurepärast, ehk teiste sõnadega päikest, päikest, päikest…

Alustasime hommikul kella kümne paiku. Püügitaktika oli kahel paatkonnal erinev. Nimekaimuga koos võtsime suuna mere poole. Esmalt põõsaaugu ja tünni tsoon ning seejärel trollides merele. Ega midagi rõõmustavat polnud - väike haug ja ahven. Kohast ei kippu ega kõppu. Punase maja all käisime erinevad jigipaigad läbi, kolasime merel... tulemused kõikjal samad. Haugi mõõt üldse alla igasugust arvestust. Ahven õnneks normaalne, nii 300 grammi tuuri.

Peagi mere meelevallast tulema astusime ja mitu kilomeetrit tagasi trollisime. Olukord üsna sama. Bonderi kääru välja jõudes saime esimese raporti teiselt paatkonnalt. Nemad kümne haru trollisid ja sealt Mihkel 3,6 kilose koha välja võlus. Mõned paarikilosed haugid veel lisaks. Kuna meil ilmselt enam hullemaks minna ei saanud, siis võtsime suuna sinna poole.
 
Kammisime kümne haru linnani, jigitasime vahepeale. Trollides mõned kenamad haugid, suurim pea kolmene, kohast aga ei märkigi.

Meie paadi päeva nael saabus linnas. Olime jalakäijate silla juures olevale augule paadi ankrusse sättinud, kui terve päeva säranud päikese kõrvale ennast pilveke sättis. Järgnes 5 minutit meeletut padukat. Sõna otseses mõttes keeras keegi üleval dushi kraani lahti. Hiljem paadist vett välja visates tõstsin 50 hauskaritäit paadist välja. Uskumatu kogus nii lühikese aja jooksul.

See padukas vajutas pitseri ka õhtusele püügile. Külm puges peagi nahavahele ja nii peagi kodusuunas minema trollisime. Diivani augus sai paarimees endale uue koha rekordi, 1.6 kilone kala ronis nimetu kuldse-punase vobleri otsa. Peagi aga maha tulime, sauna sooja.

Teine paatkond õhtupoole veel paar haugi juurde korjas. Nii, et mina ja Kõuts tegime kohavaba päeva. Endiselt arvan, et selline saab ka tulevik olema. Teised muidugi usuvad, et nüüd hakkabki tulema.
PS! Õhtul selgus, et tööarvuti, mis oli paadis kaasas, sai liiga suure sõõmu vett. Päris vastik oli iPadis teksti sisse toksida

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar