Vigala jõel paadiga, 11. oktoober 2020

Paat liguneb mul kevadest saadik vees ja nagu enamustel aastatel ikka, käin sellest enamasti vaid vett välja loopimas. No kohe ei kisu väga oma jõele millegipärast paadiga sõitma. See aasta ei erinenud eelmistest selle koha pealt just eriti palju.

Kuna Soome kahjuks ei saa (seal tundub ikka ulmeline aasta olevat, kui 11.85 haug ja 5 kilosed kohad veest välja antakse) ja Eestis ei ole viitsinud vaeva näha, otsustasin pühapäeval, et peab minema. Eesmärk kala saamise asemel oli hoopis kevadeks mõned põnevad vimmakohad välja loodida.

Ega see minek tänapäeval suure varustusega nii lihtne polegi. Esmalt vaja akud (mitmuses) laadida, siis mootor alla tassida, lood ja ekraan paika sättida, landikarbid ja ritv ka veel. Aere ei tasu ju ka maha unustada. Igaks juhuks. Kahva jätsin meelega maha, sest kui naiselt küsisin, et mitu haugi ära võtan, siis selle peale saadeti mind puu taha. Kella kaheteistkümneks päeval olin lõpuks stardivalmis.

Ilm oktoobri keskpaiga kohta ikka täiesti ulmeline. Kuusteist-seitseteist kraadi sooja, päike paistis, tuul oli pea olematu. Nagu septembri keskpaik oleks. Veetemperatuur jaheneb samuti väga vaevaliselt. Temperatuur 13-14 kraadi ümber. Mine või ujuma. 

Veetase jube madal, kaldad kõik kõrged. Kõvasti madalam kui kesksuvel. Alustuseks paadile allavoolu suund. Kaua nulli peal ei pidanud olema, juba esimese käänaku järel väiksema valge jesse otsa ahvenapoiss ronis. Kuna sealkandis läks jõgi ka sügavamaks tegin esimese viskepaiga. Võiks ju öelda, et ankrupaiga, aga seda viimast polnud ma viitsinud kaasa tassida. Jõevool oli ka nii olematu, et seisin sisuliselt paigal ka ilma ankruta.

Paar viset pöörlevaga ahvenapaika ei pakkunud miskit, järgmine vise teisele poole, rohu äärde, tõi esimese haugi. Selline mõõdu piiril. Järgmine vise samasse kohta pakkus natukene kobedama, kilo alla "kolli". Siis veel üks punn haug ja juba ma tüdinenud olingi. Edasi... loodima!

Järgmise sirge tagumises osas olnud õunapuu kohalt leidsin kaks kena 3 meetrist auku. Uue maja all aga lausa 3.5 meetrit. Sügavike vahele 1.5-2.5 meetrised alad. Siis punase maja kurvi eest lausa 4.5 meetrit vett. Olin siiamaani arvanud, et kurvi taga on sügavam auk, aga ei seal 3.5 meetrit, vaid... Järgmise käänaku järel, kuusest allavoolu samuti kenake 3.5 meetrit. Ja seda ripp-sillani välja. Nii et jääpealt, kui sellist asja peaks kunagi jõele tulema, oleks päris palju augukesi läbi käia.

Tagasiteel võtsin veel enda maalapist silla poolse ala ette. Kadunud naabrivanamehe maalapp, mille sügisel enda omaks soetasime, pakkus 2.5 meetriseid alasid. Mälus oli, et seal kunagi ikka rohkem vett alla jäi. Sõitsin trollides ja vahepeal visates peaaegu kuivanud puuni välja, kui kajaloodi aku otsa sai. Kuna jõesügavuse kaardistamist enam teha ei andnud, tulin koju tagasi.

Haugide ja ahvenate maavõistlus jäi sõbralikult viiki. 8:8. Sort muidugi selline peenikene, aga keskpäevase 3 tunni kohta käras küll... Huvi pärast proovisin läbi nii voblerid, silikoonid kui ka pöörlevad. Väga vahet ei olnud. Kõikide liikidega tuli mõlemaid sorte. 4.5 meetrises augus sain ühe ahvena lausa jigitades. Kuna triibu tundub sügavas olema, võiks vist isegi pikalati tirgutamise peale mõelda. Või äkki ikka minna lõunaeestisse ka korra. Pea vähe mõtlema...