Kevadine "surnud aeg" - läänerindel muutusteta

Suur sula viis Vigala jõelt jää ära, tänu kiirele veetaseme langusele, pargiti osa neist jääpankadest kaldasse. Peale seda saabus eelmine nädal suur külm, mis sisuliselt tõmbas jõed uuesti kinni. Maja all jõe keskosa jäi veel lahti, samas Rumba all oli terve käär jääs. Oleks siis kandev jää olnud...

Isegi kuuseaugus oli vaid jõe keskele suurima voolu sisse jäävaba vesi jäetud. Nii ei saanud ei tonkatada ega ka korgi õngega sisuliselt midagi teha. Jalutasin lihtsalt jõeäärt uudistades oma samme täis.

Nädalavahetusel hakkas olukord jälle "kevadiseeruma". Vaikselt sulatas kaldaääri õhemaks ja eile kukkusid juba esimesed jääpangakesed allavoolu kulgema. Poiss veel aitas jõuga kaasa, puhastades kogu krundi ääre jääst.

Täna käisin Rumba all piilumas. Ka seal tundub vaba vesi peagi saabuvat. Kaldaääred on veel kinni ja jääpangad sõidavad keset jõge allavoolu, aga ilmselt kauaks seda jääaega enam pole. Veetase on ka pisut kerkinud, mis aitab ka veel jääst vabanemisele kaasa. 

Varsti juba võiks äkki tonka sisse lajatada...nüüd õhtud ka juba piisavalt pikad, et tunnikeseks peale tööd vee äärde minna. Saaks see "surnud aeg" juba läbi.

Luiged on kohal juba mõni päev. Täna esimesi sookurgesid nägin.

...

Nädal aega hiljem tuleb tõdeda, et optimism oli põhjendamatu. Öised külmad, lumi, vastikud tuuled... veetemperatuur ei taha ega taha tõusta. Ikka veel tiksub see 2 kraadi ümber. Tõsi, veetasemed vähemalt vaikselt langevad.

Paar korda sai nädala sees tunnikeseks jõe äärde põrgatud. Rumba alla. Paar särjepunnide nokitsemist oli kogu selle kõleda aja istumise tulemuseks.

Pühapäeval tegi vähe päikeselisemat ilma ja otsustasin pisut vantsida ning käisin jõgede ristis ära. Ma polnud sellel teekonnal ainukene käia, samal hommikul oli hunt oma rada samasse suunda sättinud. 

Püüda jõgede ristis kannatas, aga võttu tunniga ei saanud. Ilmselgelt liiga vara - vesi külm, kala ei liigu.