Esiletõstetud postitus

laupäev, 17. veebruar 2024

Pärnu jõel, 17. veebruar 2024

Reedel kallas nii palju vihma, et laupäeva öösel hakkasid jõgede veetasemed tõusma. Hommikuks veel ei miskit hullu, aga õhtuks olid veetase Kasaril juba 115 cm kõrgem kui päev varem, Pärnu jõgi +80 cm ja ka Vigala kraav hakkab maja all vaikselt täituma. Sellised kiired veetõusud ei tähenda üldjuhul head ja nii oli vaim valmis halvimaks.

Peale kella kaheksat startisin. Enne kui Velise sillani jõudsin nägin kaugelt, kuidas tee ääres tõusis lendu suur vareste parv. Üks "tont" aga justkui sinnasamasse maha jäeti. Lähemale jõudes kasvas tont silmnähtavalt suuremaks ja kui temast viie meetri kauguselt mööda sõitsin, sain aru, et teepeenral passis suur kotkas, märg nagu narts. Justkui hääletamas...

Tegin esimeses teeristis tagasipöörde ja läksin lindu uudistama. lähemale jõudes tõusis kotkas lendu ja maandus eemal põllu peale. See on juba teine kord kui siinkandis sellist lindu teeääres passimas näen. Esimene valis seismise kohaks...bussipeatuse!

Jõe peale sain veerand kümne paiku. Väljas oli üsna vastik ilm. Tugev edela tuul, pilves ja sompus. Plusskraadid. Õnneks sadu väga ei tulnud päeva peale, vaid lõuna paiku hakkas natukeseks järsku lund tulema.

Püügipäev jagunes täna kolmeks. 1/3 sai veedetud traditsioonilistes paikades. Madala äär. Põõsa alune. Kollane poi. Vastaskalda rajoon. Männi alune. 2.5 tunniga sain tervelt... ühe võtu. Särg! Lood oli ka kuidagi tühjavõitu. Tundus, et kala kolis peale puurimist augu alt minema. Mõnda vana auku kasutades, oldi mõnda aega ekraanil, kuid siis lahkuti ikkagi.

Kuna päev on juba päris pikk, siis teiseks kolmandikuks sirutasin jalad välja ja kõmpisin Paikuse alla. Seal kolm tunnikest erinevaid rajoone läbi katsudes pakkusid veel ühe särje ja ahvena. Olin seal esimest korda loodiga ja tundus päris põnev kant. Sügavam ala oli nii 3.6 metrit, üldiselt selline 2.5 meetrine. Paljudes kohtades näitas lood kalu ja mitte väikeseid. Aga võtma neid kuidagi ei saanud. Koha tampijad tundusid ka üsna tühjalt ritvu sikutamas. Hakkasin juba sealt lahkumist planeerima, kui järsku vimb otsa vajus. Tiksusin siis selle peale veel pool tunnikest, enne kui minema astusin.

Kolmas kolmandik sai veedetud auto parkimiskoha juures oleval laiemal osal. Olin sealt minnes korraks vimmaparve loodil silmanud ja nüüd otsustasin selle ala läbi kammida. Ega palju polnud vaja vaeva nähagi - kala oli esimese augu all kohe olemas ja  peagi kirbu ära krapsas. Võtma soostuti aeglase rütmiga vimma mängu peale. Huvitaval kombel õõtsutamine ei sobinud, aga hästi aeglane ja vaevaline jõnksutamine sobis. Päris mitu korda prooviti, enne kui ära võeti. Üle 20 cm põhjast ennast ülespoole sirutamast keelduti.
Kaks vimba käes tekkis augu alla vaikus. Mingid varjud

 aeg-ajalt ujusid ... ja siis esmalt pausi ajal väike krõps noogutil, millele kala otsa ei jäänud; kuid teisel ringil samas kohas nooguti konkreetselt ära vajutati. Päeva ainuke ilus võtt ja kena kala taga. Venitasin ta augu alla välja ja siis pääses plehku, nii et kirp hooga jää ääre taha kinni lendas. Kurb. Aga mis teha.

Rohkem sellest august ei tulnud ja nii kammisin seda tsooni laiemalt. Leidsin pea igast august täpselt ühe(!) võtva kala ja nii tiksus neid vaikselt juurde. Lõpetuseks veel pettumuse pakkunud augul üks kolmene seeria ka veel otsa. Kella viiest pakkisin asjad kokku, kuna liinile oli sõlm tulnud ja ümber sidumiseks minu jaoks enam valgust piisavalt polnud.

Lahja päeva lõpptulemuseks 9 vimba, 1 ahven, 2 särge, 1 kiisk. Ja üks siia võtt. Oli ikka üsna pika hambaga võtu päev. Üllataval kombel on vimb veebruaris võtmisel passiivsem kui jaanuaris. Tõsi sõitu teevad praegu juba tublisti rohkem. Kõik tänased vimmad tulid alla 3 meetrisest veest! Suurimat ei kaalunud, pikkust oli 41 cm.





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar