Suund sai alustuseks võetud põõsa augu tsooni, kus veetsin esimesed kaks tundi. Proovisin kuuest-seitsmest august, kuid ei saanud võttugi. Lood vimba nagu lubas, aga kas oli kellaaeg liialt varajane selle platsi jaoks - mets hoidis püügiala varjus - või polnud lihtsalt võtu aeg. Siiast ei märkigi.
Niipea kui tsooni maha jätsin hakkas juhtuma. Teise kalda poolsel alal, pilliroo vastas, 3 meetri sügavuse peal. Alustuse mängu esimese pausi peale naksatus noogutil ja vimb oli peagi jää peal õhku nuusutamas. Samast august jagus seda rõõmu nelja kala jagu jutti, hoolimata sellest, et kaks neist sealt samast vette tagasi lasin.
Peale neljandat tekkis vaikus ja edasi hakkas juba pikema vahega tilkuma. Kuna selles tsoonis pole kunagi siiga saanud ja ilm lausa kutsus jalutama, siis tunnikese pärast jätsin vimmad rahule ning kulgesin ülesvoolu olevaid püügikohti uurima.

Siin proovisin kolme augu peal tunnikese. Kolme sellepärast, et miskil imelikul moel samast august kahte võttu järjest ei tulnud; kui vahepeal teisel augul ära käisin ja tagasi tulin, siis võeti pakutavat uuesti. Nii tilgutasin kolmest august ükshaaval vimbasid. Üks siig õnnestus ka korraks otsa saada, kuid nagu ikka, pooles vees kukkus muljetavaldav raskus otsas ära. Tolle võtt oli nii nõrk nagu oleks kala talveunes silmi avamata suuga korraks maigutades kirpu riivanud...
Õhtu lõpetuseks käisin tagasiteel parklasse veel eelnevad tsoonid käigu pealt läbi. Pilliroo vastas oli kala endiselt platsis, teistes aukudes endiselt elu puudus.
Pool päeva sai püütud hõbedase ja teine pool kuldse kirbuga. Vahet ei olnud, mõlemat puudutati täna ikka väga passiivselt. See üks ja ainus siia võtt trehvas seekord kuldse kirbu peale. Loodi ekraanil sai täna seda kala nähtud vaid madala serva tsoonis ja männi all.

Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar