Pärnu jõel, 02. veebruar 2023

Reede sai tööjuures vabaks võetud, et jõe peale pead tuulutama minna. Hommikul maalt Pärnu poole ja peale kella üheksat parkisin auto slipi juures olevasse parklasse, kus ees ootamas oma kümmekond masinat. Parkisin "seltsi" sellepärast, et kartsin suure sula mõjul tekkivaid kaldaäärseid ohtlikke alasid ja peale minnes sisse sadada mitte ei tahtnud. Hiljem selgus, et kartsin asjatult. Äär oli küll paljudes kohtades vee all, kuid oma tavalises paigas oleksin ka kenasti peale saanud.

Väljas oli mega ilus ilm. Päike horisondil säramas, tuul üsna nõrgalt lõuna poolt puhumas, temperatuur nullis. Terve päev saigi päikesevanni nauditud. Selline mõnusalt kevadine olek juba. Nädala jagu sula polnud jäämassiivile suurt midagi teinud. Tolle paksus oli enamvähem sama mis nädal varem ja tugevust ka "maailm". Vaid Reiu suudmes tundus oli natukene õhem, aga ka piisavalt paks, et suladele vastu pidada.

Suund sai alustuseks võetud põõsa augu tsooni, kus veetsin esimesed kaks tundi. Proovisin kuuest-seitsmest august, kuid ei saanud võttugi. Lood vimba nagu lubas, aga kas oli kellaaeg liialt varajane selle platsi jaoks - mets hoidis püügiala varjus - või polnud lihtsalt võtu aeg. Siiast ei märkigi.

Niipea kui tsooni maha jätsin hakkas juhtuma. Teise kalda poolsel alal, pilliroo vastas, 3 meetri sügavuse peal. Alustuse mängu esimese pausi peale naksatus noogutil ja vimb oli peagi jää peal õhku nuusutamas. Samast august jagus seda rõõmu nelja kala jagu jutti, hoolimata sellest, et kaks neist sealt samast vette tagasi lasin.

Peale neljandat tekkis vaikus ja edasi hakkas juba pikema vahega tilkuma. Kuna selles tsoonis pole kunagi siiga saanud ja ilm lausa kutsus jalutama, siis tunnikese pärast jätsin vimmad rahule ning kulgesin ülesvoolu olevaid püügikohti uurima.

Esimesena nn madala serva ala, andis samuti ükshaaval tilkudes vimbasid, kuid järgmised platsid enam mitte. Proovisin mitme paiga pealt jõe keskosa 3 meetri sügavusest, käisin männi all ära, tagasi tulles proovisin kaldaäärset vagu. Üldjuhul lood kala all ei näidanud, vaid männi all käis keegi korraks alt läbi, ilma pakutavat puudutamata. Lõpuks tulin madala serva platsile tagasi.

Siin proovisin kolme augu peal tunnikese. Kolme sellepärast, et miskil imelikul moel samast august kahte võttu järjest ei tulnud; kui vahepeal teisel augul ära käisin ja tagasi tulin, siis võeti pakutavat uuesti. Nii tilgutasin kolmest august ükshaaval vimbasid. Üks siig õnnestus ka korraks otsa saada, kuid nagu ikka, pooles vees kukkus muljetavaldav raskus otsas ära. Tolle võtt oli nii nõrk nagu oleks kala talveunes silmi avamata suuga korraks maigutades kirpu riivanud...

Õhtu lõpetuseks käisin tagasiteel parklasse veel eelnevad tsoonid käigu pealt läbi. Pilliroo vastas oli kala endiselt platsis, teistes aukudes endiselt elu puudus.

Pool päeva sai püütud hõbedase ja teine pool kuldse kirbuga. Vahet ei olnud, mõlemat puudutati täna ikka väga passiivselt. See üks ja ainus siia võtt trehvas seekord kuldse kirbu peale. Loodi ekraanil sai täna seda kala nähtud vaid madala serva tsoonis ja männi all.

Kokku jäi päeva saldoks 16 mõõduvimba, mille sort oleks võinud olla parem - vaid paar kala olid poolest kilost ülespoole. Enamus sellised 32-33 cm. Lisaks kolm alamõõdulist vimba, üks nurg ja üks ahven ka veel sekka. Hoolimata imelisest ilmast oli jõgi juba enne õhtut sisuliselt tühi - ju siis polnud põigimeestel suurem asi päev.

Hoolimata üsna lahjast võtust oli hullult mõnus päev!