Soomes, 22. veebruar 2024

Juba traditsiooniks saanud Vabariigi aastapäeva tähistamine Soomes, sai stardi neljapäeva varahommikul, kui praamiga üle lahe tulime. Kui kolme aasta eest esimest korda tulime algas samal ajal Ukraina sõda, seekord meie minek maailmarahutusi õnneks ei tekitanud. Läksime sedapuhku neljakesi ja ühe autoga. Sulev, Tõnu, Urmas ja mina. Selline seltskond tähendab seda, et püügiraskus oli puhtalt minu õlgadele asetatud. Ain meiega seekord ei liitunud, kuna ravib oma luumurdu.

Kella ühe paiku jõudsime kohale. Istusime tunnikese laua taga, seejärel läksid teised linna moona tooma, mina astusin jää peale. Läksin oma haru pidi allapoole ja peale liine tegin madala servas esimese augu. Huhh kus oli alles jääd. 60-70 cm. Juba natukene kahetsesin, et trelliga puuri maha jätsin. Kuna autos oli varustust ja rahvast kole palju, siis trell oli üks neist, mis ära ei mahtunud :-)

Esimene püügiauk ei pakkunud midagi, sama tulemus ka teisel katsel sirge keskel. Seejärel juba kand ja varvas üle põllu teise haru peale, saare taha. Seal jääolud üsna samasugused. Hoidsin voolujoonest kaldapoole ja tegin kaks auku sisse. Esimene näitas rämedalt kala all, aga võtma neid ei saanud. Kulgesid põhja kohal mitmes kihis, küllap mingid nurud olid.

Teine auk näitas loodi ekraanil vähem kalu, kuid sealt sain esimese võtu kätte. Vaikse õõtsutamise järel tehtud pausi peale kerge puudutus ja järgnes üsna meeldiv väsitamine. 700 grammine latikas. Lood näitas et parv oli endiselt all, kuid võtma nood enam kuidagi ei tahtnud hakata.

Tüdinesin peagi ja proovisin uuest august nii viis meetrit allavoolu. Sain vaevu kirbu paarikümne sentimeetri kõrgusele põhjast, kui korralik löök noogutile ja veel suurem raskus taga. Tegi mõnusaid sööste, tamiil jooksis näppude vahelt... ja kulus oma kolm-neli minutit kuni ta lõpuks auku meelitasin. Üllatusena ilmus nähtavale koha avatud lõuad. Kena kala. 1.4 kilone ja 55 cm pikkune. Mõlliga püüdes selle liini ilmselge isiklik rekord, kuna olen vaid paar väikest kohahakatist kirbuga saanud.

Järgmised kaks tundi kulgesid rütmis, kus kirbuõng ja sikuti käisid vaheldumisi veealust elu testimas. Kirbuga aegajalt midagi pakuti. Enamasti poolekiloseid nurge, lõpuks ka üks väiksem latikas otsa ronis. Mingi aega õnnestus ühest august ka mõned väiksemad nurud välja meelitada ning unnad likku panna. Siku peale aga ei ühtegi puudutust.

Õhtu peale sai enne pimedat üks unnalipp ka lehvima ja päeva teine koha ronis jää peale. 50 cm. pikkune. Hämaras tagusin veel usinalt VIB lanti, aga röövikuid rohkem ära rääkida ei õnnestunud.

Esimese päeva kohta tuleb rahule jääda. Midagi sai saadud, mõnus oli olla. Ja mis kõige tähtsam - lõpuks ometi väike puhkus!