Kasaril, 14. detsember 2024

Öeldakse, et lutsu tuleb püüda ilmaga, mis püüdjale endale on ääretult ebamugav. Peaks olema tuult, pilvi ja vihma. Seda kõike ilmateade laupäevaks ka lubas. Teooria vajas kinnitust, seda enam võrdluseks oli viimane käik olnud risti vastupidise ilmaga.

Poole kolme paiku sõitsin kohal. Soojalaine ja vihm olid jää teepealt ära sulatanud, nii sain auto korralikult poriseks. Aga niipalju seda sooja ka polnud olnud, et oleks kaldaäärset jääd lahti sulatanud. Eelmise korraga võrreldes oli pigem vastupidi - klaasjad jäätükid õõtsusid kaldaääres rohust eemal tuulest tingitud laine käes. Ja päris eemal, sügava peal, tundus jõgi tervenisti üldse jääs olevat.

Sättisin tonkad nii, et kaks tükki said sisse samasse kohta, kus eelmisel korral olid ja üks pisut ülesvoolu. Vasataskaldale seadsid ennast sisse kaks meest ja õhtu edenedes tekkis minust allavoolu ka veel üks seltskond juurde. Koerailm ei sundinud kedagi koju diivanile jääma!

Hämar möödus vaikuses. Null võttu. Vahetasin mullaussid vimmafilee tükkide vastu ja ootasin edasi, ennas mugavalt puu taha tuulevarju istutades. Esimese võtuni kulus ikka aega. Alles kella poole viie paiku keegi korra proovis kõige ülemist ritva ja siis jälle vaikus.

Poole kuue paiku kui järjekordsele kontrolltiirule astusin, olid keskid kahte alumist ritva mõlemat korraga himustamas. Üks õõtsus, ja mitte tuulest tingitult, juba päris intensiivselt ning selle haakisin kohe ära. Nii kolmesajane luts oli suure kalatüki juba korralikult sügavale suutnud ahmida ja vabastusoperatsioon võttis aega.

Teise ridva kallal nökerdati ja nökerdati, kuniks lõpuks võtt pooleli jäeti. Ilmselt mingi punn. Peale seda tekkis järgmine vaikus, nii pooletunnine, kui samu kaikaid uuesti liigutama hakati. Seekord õõtsutati ülemist kaigast korralikult, kuid ilmselt olin just võtu alustamise hetkel kohale jõudnud ning haaksin liialt vara. Kala ei jäänud otsa. Teine ritv aga peale paari puudutust rahule jäeti.

Järgnes paarkümmend minutit vaikust kui kolmas round algas. Sedapuhkus sain alumise kaika korraliku võtja kenasti kätte. Nii kuue ja poolesajane luts. Ja loomulikult teise ridva proovija jättis söömise pooleli. 

Selleks hetkeks olid kaks mu pakutavat fileetükki juba selliseks äestatud, et pidin nad välja vahetama. Kahjuks mõlemale enam sama polnud panna ja nii sai üks varustatud ussidega. Järgmise neljakümne minuti jooksul, samas kohas seda leotades, pakutavat ei puudutatud ka mitte; samas kui kalatükile kõrval olevas ridvas koheselt reageeriti.

Kella seitsmeks jäin ilma ühest kalatükiga varustatud lipsust ja kuna ussidega püük ei tundunud kuidagi toimivat, siis pakkisin ennast peagi minema. Kokku käis kaldal küll siis vaid kaks lutsu, samas võtuaktiivsus tundus parem olevat kui eelmine kord. Nii et mingil määral teooria pidas.

PS! Koerailm oli ikka korralikult püüdjaid kohale ajanud. Lautade all tundus paar autot olevat. Rumba sirge lõpus oli kolm autot, silla peal ka veel üks. Püüdjaid kehv ilm ei tundunud sugugi heidutavat.

Kasaril lutsul, 10. detsember 2024

Eile tegi päeval kenasti külma. Nii viis kraadi. Sellise ilmaga eriti tonkatama ei kipu kuna ridvapitsid oleksid pidevalt jääs ja nii toimetasin terve päeva kodus. Õhtuks lõi ilma küll pilve ja natukene juba kripeldama hakkas ... aga no kui otsustatud juba sai, siis nii ka jäi.

Teisipäeval keeras ilma plusskraadidesse. Lubas õhtuks kerget edelatuult ja nii ma kella kolmeks kohale vurasin. Samasse kanti, kus viimane kord. Ees oli minu kohapeal juba püüdmas üks Kivi-Vigala mees ja nii sättisin ennast talle seltsi. Allavoolu ala peale. Seega mulle ka natukene nagu uus tsoon, mida proovida.

Hämaruses särg togima hakkas. Ikka kolm-neli korda sikutamist ja siis vaikus. Üks lausa kuus korda proovis, enne kui alla andis. Ju see oli siis ilmatuma suur. Ühe punasilma ikka kuidagi välja meelitasin, enne kui pimeduse saabudes särg suu kinni pani.

Poole viie paiku oli lutsu jaoks juba piisavalt pime ilm, nii et naabril hakkas keegi koheselt ka kellukest kõigutama. Mitmeid kordi üritas aga otsa ei jäänud. Ühel korral kalatüki niimoodi ära pätsas, et vaid naha alles oli jätnud. Mul samal ajal aga vaikus, mis vaikus. Hakkasin juba kahtlema, et tonkakellukesed on katki läinud. Kõik kolm. Korraga. Ühel ajahetkel. Ja nii otsustasin kusagil veerand kuue paiku kontrollreidi teha.

Esimene kaigas ja raskus taga. Kenake kala. Õnneks ei ole vesi kõrge ja nii sain ilma kaota limase lutsu rohust üle meelitatud. 850 grammine. Tuli kalatüki otsa (vimmafilee).

Läksin siis teist ritva kontrollima ja ka sellel kala otsas. Seekord nii poole väiksem ca 400 grammine. Läks vette tagasi. Ka see ritv oli varustatud kalatükiga. Kolmas ritv oli varustatud ussidega ja seda polnud puututud. Vahetasin ka selle konksu otsas pakutava vimmafilee peale.

Kulus vast veerand tundi, kui ka see ritv kala üles leidis. Seekord tõestati, et ka kelluke töötab. Luts kiigutas ridvapitsi ühtlases rütmis ja peagi ära haakisin. Luts ca poole kilone. Sai seegi koju tagasi saadetud.

Kella kuuest alates muutus aga kõik. Poolkuu, mis enne oli olnud madalal ja pilve taga, muutus aina eredamaks ja peagi luts suu üldse kinni pani. Lõpuks muutus valgus selliseks, et võis vabalt jõe ääres ilma taskulambita ringi tatsata.

 Naabrimees sai veel ühe väiksema kätte. Mul aga järgmise paari tunni jooksul vaid kaks alustamist, mis aga pooleli jäeti. Kella kaheksast tulime mõlemad tulema.

Kaks meest käisid vahepeal ka meile ülesvoolu naabriks ja said ka paar punni. Nii, et mingi liikumine justkui oli, aga ka neil lõppes aktiivsus kella kuue paiku.

Kasaril, 07-08. detsember 2024

Töövaba elu esimene nädal oli kummaline. Olles harjunud kümnete igapäevaste koosolekutega, oli enam kui kentsakas endale päeva peale planeerida null tegevust ja siis lasta ajal lihtsalt voolata. Isegi puhkuste aeg pole nii toimetanud, siis on ju ka alati kuhugi kiire - kas siis kalale või siis kalale :-) Nii kujunes terve esimene nädal jalale rahu andva sildi all. Hoidsin põlve, tegin kergeid lühikesi jalutuskäike, lugesin raamatut.

Reedel tulime maale ja nii sättisin ennast laupäeval hämara ajal Kasari äärde. Vanamõisa kanti. Jätsin oma tavalised lutsukohad puutumata ja läksin sügava peale, sinna kus venelased jaanuaris jää peal lutsu püüavad. Polnud seal kunagi kalda pealt tonkatada proovinudki. Sügavust nii 3.5 - 4 meetrit.

Ilm kergelt miinuskraadides. Pilves. Vahepeal paari lumehelbekest ka näha oli. Lund maas ka sentimeetri jagu. Veetase oli +80, ehk paari nädala taguse ajaga langenud nii 20 cm jagu. Voolu üsna vähe. Nädala sees olnud külma arvestadaes oli kaldaääres jääd üllatavalt vähe.

Püük ise oli igav, mis igav. Paar särje nokitsemist, pimeda peal vaid üks kord keegi kellukest liigutas. Kella seitsmest tulin sauna ära...

Pühapäev võtsin sama programmi ette, aga teise koha peal. Kasvuhoone all. Seal vett natukene vähem ja ka sealt pole ma kunagi kalda pealt proovinud. Panin oma kolm ritva kümne-viieteistkümne meetriste vahedega laiali, et suurem ala läbi kammida. Kaks olid varustatud ussidega, üks vimmafilee tükiga.

Ilm samasugune hall nagu eile. Ainuke erinevus oli selles, et kui eile polnud sisuliselt üldse tuult, siis täna kagu suunast mingisugune kerge õhulaine ikka liikus.

Kohe alguses sain ilusa võtu ja kena vimb tuli kaldarohuni kaasa, enne kui natukene enne käeulatust lahti pääses.

Hämaras nokitsesid punnid. Paar särge ka otsa jäi. Kella viie paiku sain lõpuks ühe kobedama kala võtu, aga kärsitus oli nii suur, et haakisin nii vara nagu tahaks kedagi nokkimise pealt ära karistada. Otsa loomulikult kala ei jäänud.

Kella viie ja seitsme vahel valitses täielik vaikus. Siis kaks võtu alustamist, üks neist ka kalatükiga varustatud ridval, aga mõlemad katsed jäid poolikuks. Poole kaheksa paiku sättisin minema. See koht oli vähemalt lootusrikkam kui päev varem proovitu, aga lutsuta jäin ikkagi. Oleks pidanud vist hiirelihaga proovima :-)

I am free! - 01.12.2024

2013 sai selle blogiga alustatud peale seda, kui olin otsustanud pikemaks perioodiks aja maha võtta. Nüüd olen tagasi jõudnud samasse seisu ning valmis alustama uut ajastut, mille märksõnadeks võiksid olla uued emotsioonid, uued püügikohad, uued avastused.

Algus saab ilmselt olema aeglase stardiga. Talv pole veel käes ja selle kaamosega väga kuhugi tormama ei kipu, seda enam et oskasin oma põlvele liiga teha ja käimine on raskendatud. Anna pisut asu ja vast saab see paari nädala jooksul korda.

Panen eesootavale perioodile endale püsti ka mõned eesmärgid, mis kas eelmistest perioodidest jäid saavutamata või mida peas olen heietanud ning mille võiks aasta jooksul ära teha. Loetelu ei ole tähtsuse järjekorras ja kindlasti mitte lõplik - kõik head ideed ja soovitused on teretulnud!

Tahaks:

    1) Talvel mõne uue Soome järve ära proovida; soovitavalt ida pool, kuna seda kanti on vähem piilutud;

    2) Jää pealt tirgutades mõne koha välja meelitada, vahet ei ole mis veekogul see võiks toimuda;

    3) Merel tonkatades mõne siia, lesta ja ümarmudila välja meelitada; siia sobiks ka uus püügikoht nimega Tallinn :-)

    4) Norras suvel vähemalt ühte uut jõge avastada;

    5) Lennukalt tolm ära pühkida ja sellega toimetamine käppa saada;

    6) Suvel Kasari vesikonnast lõpuks käsikaga linask üles leida;

    7) Kusagil karpi püüda (ei pea tingimata kätte saama);

    8) Lätis kalal ära käia;

    9) Säga püügivahendi otsa saada (ei pea olema ilmtingimata eelmise punktiga seotud olla);

    10) Üle mitme aasta merikas Eesti rannast kinni püüda, soovitalt Naissaarelt;

    11) Vähemalt ühe uue rekordi teha (p.3 liigid ei lähe siin arvesse);

    12) Vigala haru ülalpool Pärnu mnt. läbi vantsida;

    13) Loomulikult kõik vanad regulaarsed asjad läbi teha: siig ja vimb jäält, kevadine vimb, kevadine haug, suvine Lapimaa, sügisene koha;

    14) Kevadine säinas kas Kasarist või saarelt;

    15) Angerjas kusagilt välja meelitada

...

Täiendan seda listi jooksvalt, kui mõni mõte pähe idanema jääb.

Ilmselt iga päev kalale ei lähe, aga no mingi 200 päeva võiks aastas ära teha. Loomulikult saavad nad kõik ka siia kirja. Elagu puhkus, mida pikalt-pikalt oodanud olen!