Pärnu jõel, 28. veebruar 2025

Soomest taastunud, sai ette võetud Pärnu jõgi. Hommikul poole kümne paiku sättisin ennast peale.

Väljas kraad sooja, mis päeva peale liikus veel neli pügalat ülespoole. Udune, nii et ei saanud arugi, kas lennuki all ka kedagi peal on. Tuult päevaks ei lubanud ja ei tulnud ka. Keskpäeva paiku natukeseks isegi päikest näidati,  samas õhtul juba kergelt tibutas vihma. Seega ilma igale maitsele.

Kaldaäär tundus üsna ok ja jääd oli ka piisavalt. Nii 12-13 cm ringis. Osades kohtades oli vett peal, aga mitte palju. Samas kui need kohad sattusid olema musta jää peal, siis oli kõndides kätega vastu liikumist vehkimine varem või hiljem garanteeritud :-) No nii libe et...

Käisin päeva peale läbi kõik siiarajoonid. Parkimiskoha alune sügav (nurg ja paar ahvenat), männialune (särg ja paar ahvenat, ühel neist kurgus

väike kummilutt), vastaskalda rajoon (mitte kui midagi), vastaskalda silla tsoon (särg ja ahven), põõsa rajoon ja Reiu tsoon (null koma null). Lood näitas ülivähe kala, vaid männiaugus miskid hulgakesi ujusid, ilmselt särjed. Mujal aga sisuliselt kalatu pilt. Siiavõttu ei näinud.

Kella kaheks oli sellest siiaotsimisest kopp ees ja otsustasin teistmoodi asjale läheneda. Kuna tsipakene vett jää peal lubas loodil lugeda veealust elu ka läbi jää, siis edasi kondasin nii, et tegin kümmekond sammu, panin loodi jää peale ja kui midagi ei olnud, läksi edasi.

Esimese normaalse parve leidsin parkimiskohast allavoolu olevalt lõigult. Ühe krõpsu sealt sain, keegi raskem oli korraks taga, kuid pääses lahti. Uuesti võtma kedagi ei saanud ja peagi lahkus parv jääaugu alt. Üritasin teda edutult jälitada - ei leidnudki üles kui kaugele nad suundusid.

Järgmine parv sattus loodile parkimiskoha sügavikust ülesvoolu, kaldaäärses lõigus kus vett pea 4 meetrit. Seekord olid loodile ahvenad sattunud. Sain nad korralikult käima ja järgmise tunni jooksul käis 30 ahvenat jää peal. Enamus kalast väikene, aga viskas sekka ka ilusamaid. Suurimaks koperdas kirbu otsa 600 grammine.

Siis jäi võtt väiksemaks ja vaibus lõpuks päris ära. Peale seda enam otsida ei viitsinud ja tulin maha ära. Kell oli juba viis ka.

Kokku 45 ahvenat, nurg, kolm särge, 0 vimba ja siiga. Enamus punase, mõned üksikud kuldse kirbuga.

Talveretk Soome, 22-24. veebruar 2025, vol. 2

Hommik algas hümniga. Urmase patriotism vajas välja elamist. Mis sest, et ta ise on pooleldi soomlane:-) Toimetasime pikalt ja aeglaselt ning alles poole üheteistkümne paiku tatsasin jääle. Ain peagi järgi, teised läksid eile leitud kaljusid uurima.

Üks eilsetest undadest oli jäänud ussiga vette ja selle otsa oli kiisk roninud. Teised unnad olid puutumata. Nagu ei olekski siin haugi. Või koha. Või mis iganes.

Kui Ain kohale jõudis otsustasime kõndima minna. Miski 1.3 kilomeetri kaugusel olid kaks saart, need vajasid uurimist. Kulgesime sinna vahepeal prooviauke tehes. Poolel distantsil tulid järsku vastu miskid kivid. Keset järve. Loomulikul uurisime ka nende äärsed läbi.

Paarsada meetrit enne saari leidsime lõpuks paiga kus nooguti otsustas liigatada. Alguses miski kiisk triblas, siis kerge nöks ja täiesti must ahvenapoiss ronis august välja. Ain sai kõrvalaugust ka kellegi võtu, aga seda välja meelitada ei õnnestunud. Rohkem selles paigas meid kalavõtuga ei õnnistatud.

Järgmine peatus oli juba saare ümbruses, kus proovisime edutult kahes erinevas tsoonis. Peagi oli selge see, et kaugel eemal olevad paigad ei pruugi alati paremad olla. Nii saime pool tundi hiljem tagasiteele asuda. Esimene jahtumispeatus pakkus Ainile lõpuks kala. Ja ka teise. Mustad ahvenapoisid. Ja jälle ei pakutud meile jätku. Lood ka midagi ei näidanud. Ilmselt oli kahe kala parv :-)

Rohkem tagasiteel midagi ei toimunud, kui välja arvata see, et uudistasime ühte kohta veel, kuhu oli jääpeale korralik kivi tassitud. Kes selle kaugelt kohale oli tassinud ja miks sellest aru ei saanudki. Kala seal ka polnud.

Undade juurde tagasi jõudes varustasime need kõik värskete söödakaladega. Ain sättis ennast seejärel mökki minema. Mina kammisin veel kõrkjaääre põigiga läbi ja konstanteerisin lõplikul seda tunnet, mis juba esimese päeva õhtul oli tekkinud. Siin ei ole kala!

Teiste kommentaarid päeva kohta.

Sulev. "Täna oli selline pidulik päev. Loodus oli sama ilus, aga sompus ilm rikkus natuke pilti. Mulle meeldis kaljumäe otsa ronimine, avastasime sealt vaadates teile uue huvitava järve (NB! mida me ei proovinud!). Ja köögitoimkond oli ka tore"

Ain: "Päev päevalt aina paremaks (kes?). See on hea, et mikroahvena saamiseks tuleb ikka korralikul samme koguda ja vaeva näha. Pisema kiisa rekord sai ka tehtud"

Urmas: "Kõigile ju meeldib, jääme siia mitmeks nädalaks. Ega me homme ära ei lähe."

Tõnu: "Oli tore ilm. Esimene päev kui ma ei pidanud kala püüdma. Olen aru saanud et selles järves ei ole seda. Piirdusin matkamisega".

Sellega võib reisi kalapüügi osale joone alla tõmmata. 

Nüüd aga pidu - elagu Eesti!

Talveretk Soome, 22-24. veebruar 2025, vol.1

Selle iga-aastase retke Soome tegime sedapuhku ida poole. Venemaa külje alla  Saimaa järve äärde. Seltskonnaks: Sulev, Tõnu, Ain, Urmas ja mina. Seega 2,5 püüdjat ja 2,5 jääpuurijat :-)

Saimaa peaks olema Euroopa suuruselt neljas järv. Kaardi pealt vaadates on tegemist pigem väikeste järvede kogumiga, mis on kõik omavahel ühendatud. Järvestiku moodi seega. Eelinfot meil polnud ja keegi meist polnud sellest järvest ka püüdnud. Web väitis et kalu on, aga selge oli ka see, et sellisest veemassiivist neid üles leida saab olema omaette kunst.

Saabusime laupäeval peale 4,5h pikkust sõitu. Tee oli suuresti hea, vaid lõpu 40 km olid sinkavonka metsade vahel voogelnud tee, mis võttis tempo alla, aga pakkus selle eest ilusamaid  vaatepilte. Mökkile lähenedes hakkasid mäelaadsed tooted ka vaikselt tekkima ja kohapeal avanes juba üsna maagiline vaatepilt. Ilus järvesopp, taamal saared ja mäekünkad, kena mökki. Asju majja vedades tuli kangesti "kalapüük vene moodi" silme ette:-)

Saime veel õhtul paariks tunniks vee peale, mis tõmbas aga kõvasti kalapüügi indu alla. Võttugi ei pakutud, kuigi püügipaigad tundusid paljulubavad.

...

Teisel päeval sättisin mina peale kusagil kella kümne paiku ja teised umbes tunnike hiljem. Väljas oli mega ilm. Päike säras. Temperatuur vaid -2 kraadi. Tuult ei paistnud - see osutus petlikuks, kuna ta puhus meie mökki poolelt ja järvel avanes teistsugusem vaatepilt. Aga mõnes mõttes oligi see hea, sest jahutas maha, peale vantsimisest tingitud ülesoojenemist. Õnneks oli lumekiht jääpeal vaid nii 10 cm, nii et oleks võinud olla ka hullem.

Võtsin alustuseks suuna mökkist vasakule jäävale sopile, mis kaardi järgi oli paljulubava nimega - siialaht! Nimi oli võimas, aga tulemused polnud. Olin sellest paigast juba vaikselt tüdinenud, kui teised tulid. Nii tegin veel pool tunnikest seal, enne kui eilsetesse paikadesse vantsisime.

Jätsin eile ühe unna ussiga ööseks likku. Kontrollimisel selgus et pool ussi oli pihta pandud, seega siin järves peab miski kala olema. Püük samas tsoonis kambakesi tõestas aga vastupidist. Ei miskit :-(

Ühel hetkel märkasime aga kõrkjates saarmast askeldamas. Tollel oli miski kala hammaste vahel. Lähenedes loomale sukeldus too vee alla ja jättis saagi jää peale. Väikese haugi pea oli kogu saagist järgi jäänud. No peab siin ju kala olema, kui saarmas on platsis.

Tõnu, Urmas ja Sulev lahkusid peagi, meie Ainiga kulgesime edasi. Kusagil eemal paistis kahe mäe vahel kitsas pilu ja kuna mägede servad olid järsud, siis pidi seal olema ilmselt ka sügavik koos väikese vooluga. Kohale vantsimiseks kulus kolm jahutuspeatust. Kas oli päike liiga kuum, koht liiga kauge või oli meie füüsiline võimekus allapoole arvestust, seda ei tea. Aga kohale me jõudsime ja see tasus ennast ära!

Ei mitte kalapüügi mõttes - no ei ole siin kala. Aga paik ise oli ikka mega. Paremal püstloodis kalju, millel ägedad jääpurikad. Kihvti värvi sammal. Lahedat värvi kivid. Üli äge vaatepilt. Kuna me oleme tänapäevased noored, siis tegime rämedalt selfisid facebooki tarbeks.

Kõige kitsamas kohas paistis aga palju vaba vett, tundus et sinna ei tasu minna. Mujal oli jääd nii 40cm, seal järsku vaba vesi., Paik ise oli püügimõttes üsna põnev. Sügavust kuni 8 meetrit. Tundus, et mingi allika koht ka veel. Aga kalaga oli nagu oli. Kummaline oli ka see et lood kala ei näita, ei näidanud ka päeva lõpuni. Nagu polekski neid seal...

Vantsisime siis Ainiga tagasi ja kohale jõudes oli esimene asi mis silma torkas ahvenat näriv saarmas. No mida värki! Tegime siis kõrkjate äärde mitukümmend auku, proovisime põiki, pikisikut, kirpu. Ei ole kala... Ain andis alla kella poole nelja paiku ja astus mökki poole minema. Mina jäin veel tiksuma.

Proovisin mitmeid kordi vanu auke läbi. Istusin kirbuga sügava peale. Und hoidis lippu vastu jääd ... no masendav. Tõeliselt masendav! Kui päikeseloojangu ajal järsku kiisapoeg kirbu üles leidis, tundus see nagu peaaegu päris. Vähemalt nooguti liigatas! Tükk aega triblas enne kui otsa jäi. Väike 5 cm pikkune kiisapoeg. Võidukala! Mõtlesin, et kindlasti tuleb Säärits oma AK-ga mulle kaldal vastu, sest no selline saak! Ja siis tuli teine ka veel! Mega, mis mul muud öelda on. No vähemalt sain kahele unnale kiisad otsa :-)

Minu vaates jube mõttetu päev, kalapüügi mõttes. Aga järv on väga ilus! Kuidas aga teised arvasid?

Professor Lorvi: " Kiimas isahülged on rannal!" (Urmas vaatas telekast miskit loodusesaadet :-). Hea et ma jooksu riideid kaasa ei võtnud - mäed on minu jaoks ikka liiga rängad"

Sulev: "Väga tore päev. Loodus oli kena. Ilm oli ilus. Käisime jalutamas mingi kalju tippu, mis oli mega. Mökki on üli äge. See et te kala ei saa on teie probleem. Igaljuhul hakkame siin kogu aeg käima!"

Ain: "Tulin, nägin ja võitsin! Ei usuks, et selles Euroopa neljandas järves on kala, kui saarmas ei oleks ette näidanud, et on. Kiisk ei loe. Saarmas tegi meile pähe! Loodus oli ikka ülivõrdes äge, super, fantastiline".

Tõnu: "Pannkoogi tainas on valmis :-) (Tõnu valmistas sel hetkel pannkoogi taignat). Mind üllatas, et saarmas oskab paremini kala püüda kui Rain. Mökki on parim kus me oleme olnud (NB! Villa Saimaa). Ain võttis pooled sõnad ära, mis ma looduse kohta tahtsin õelda."

Esimene päev sai otsa. Päev veel. Kalaga vist paremaks ei lähe :-(

Pärnu jõel, 21. veebruar 2025

Täna otsustasin, et seekord tervet päeva siiaaukudel ei passi. Vahelduseks hoopis vimba otsima plaanisin minna. Kõutsil pole reede õhtul nagunii midagi teha, las pusib oma töökaaslastele parem vimmaäkise valmis :-).

Jõe äärde jõudsin kella 10-ks. Särge püüdvat vanameest polnud ja kui jääle jõudes jõel allavoolu vaatasin, siis paistsid vaid paar üksikut püüdjat. Kohe sain aru ka miks - väljas tugev piki jõge puhuv lõuna tuul ja selle ilmaga oli jahe isegi hoolimata sellest, et temperatuur oli 0 kraadi ümber. Pool päeva oli vähemalt päikest, mis natukene kompenseeris jahedust; pealelõunal läks aga pilve ja tuiskas korralikult.

Tegin kiirelt kontrolli vastaskalda alla, siis põõsa auku. Seal sain esimesed ahvenad. Edasi juba reiu suudme ala ja sealt liikusin vaikselt allavoolu olevatele paikadele. Vimma leidsin üles parklaplatsi leppade alt. 3.8 meetrit vett, jõe keskpaik. Seal on nad tavaliselt alati olnud ja ilmselt on ka tulevikus.

Kala käivitamine võttis aga aega. Lood näitas, et kala on ja vahepeal prooviti ka. Kella ühe paiku tekkis aga vool ja kala tegi pooleks tunniks karbi lahti. Püüdsin punase kirbuga ja himustas pigem aeglasema tempoga mängitamist. Paar kala läks õnge ka kiigutamise peale.

Siis pääses üks augu alt lahti ja parv läks ära ning tegi ahvenatele ruumi. Pool tundi hiljem tuli parv tagasi (või oli see järgmine), aga sedapuhku tundus aplam võtt juba möödas olevat. Näitas ennast, kuid ära võtma ei kippunud. Pirtsutas. Aeg-ajalt ikka mõni läks liimile.

Mingi hetk lõhkusin oma lemmiknooguti ära. Lagunes liimitud kohast kaheks. Asenduseks pakutud teise ridva otsas olnud kuldset kirpu eriti ei torgitud, nii panin ka sellele punase, aga sellega rütmi leidmine oli ikka paras tegu. Nooguti oli liiga pehme ja seetõttu temposse vaikselt häired tulid. Endale tundus, et mängus on liiast kakofooniat.

Peale kella nelja, kui olin juba sisuliselt kringliks külmunud, tuli õhtune pooltund. Ei olnud nii produktiivne kui lõunane, aga miskit ikka vaikselt jääpeale anti.

Kella viiest tulin ära. Kokku käis jääpeal 17 vimba, millest 12 võtsin ära, 14 ahvenat, 2 särge, 1 nurg ka veel sekka. Jube külmetamise päev oli - tegin päeva peale kolm pikemat jooksutiiru, et sooja sees hoida.

Pärnu jõel, 20. veebruar 2025

Täna jõudsin jõe äärde siis kui ärksamad püüdjad juba lahkusid. Mäest alla tatsates võttis igapäevane teretuttav särjepüüdja oma ratta ja sõitis koju ära. Kell oli üksteist.

Väljas mega ilus ilm. Neli kraadi külma, olematu tuul (mis päeva peale lõunakaarest ikka hakkas puhuma), päike säras. Mõnus, soe. Kindad lendasid kohe kasti.

Võtsin suuna põõsa auku. Kuna täna oli natukene lühem päev siis ringi konnata ei viitsinud ja põõsa auku olen nende päevade jooksul ka häbemata vähe piinanud.  Ikkagi üks põhiline siiatsoon, vähemalt vanasti. Panin sinna laagri püsti ja püsisin seal tsoonis õhtuni välja. Vahepeal tegin väiksemaid ja suuremaid avastamise ringe, aga 4/5 ajast püsisin selles püügirajoonis.

Alustasin kuldse kirbuga ja sain kohe esimesel augul "siia kahtluse". Alustuseks keegi nagu hõõrus vastu tamiili ja seejärel pani kirpu alla mängitades sihukese paugu, et nooguti käis inertsist igaks juhuks kaks korda alla ja üles. Otsa ei jäänud ja uuesti võtma teda ka ei saanud. Julgeks arvata et siig, aga no 100% kindel ju olla ei saa.

Saatsin mingi aeg kuldse kirbu puhkama ja läkitasin vett murdma punase. Kasari vimma versiooni, mustade triipudega. Selle peale tegi ahven karbi lahti, aga väga eriskummalisel moel. Alguses himustati tavalist vimmamängu, aga võeti seda alla poole mängides, nagu särg! Mingi aeg sellest tüdineti ja moodi läks kiigutamine. Päeva peale tüütas see ka triibulised ära ja järgmiseks tegijaks osutus Tõnu stiilis mängitamine. Õhtu poole taheti veel tempokat vimmamängu ja enne äratulekut vaikset põhjalähedast nõrka mängitamist koos pikkade pausidega. Seega sisuliselt iga tunni tagant otsustati, et seda mängu me enam ei taha, pakkuge järgmist palun:-)

Sama kentsakas lugu oli ka aukudega. Maksimaalselt kahel kalal oli lubatud ühest august järjest tulla. Peale seda täielik vaikus. Käisid vahepeal mingil teisel augul püüdmas ja tagasi tulles kala jälle korra-kaks võttis. Ülimalt kapriisne värk. Nii tiirutasingi pidevalt erinevate aukude vahet.

Enne lõunat, kui moodi oli tulnud aeglane kiigutamine, vajutas korralik loom nooguti alla. Mõnus raskus taga. Pikk venitamine. Tamiil käis edasi ja tagasi, sisse ja välja. Mõtteis mõlkus juba siig, kui ootamatult pruunikas nägu auku ilmus. Ilus ahven 940 gr. Ägeda sõidu pakkus ikka.

See kala oli ilmselt ka põhjus, miks nii palju päeva peale samal augul passisin. Tulemuseks sain samast august päeva jooksul veel kaks korraliku  matsu. Mõlemal korral oli kalad vaid korraks otsas ja ära kukkusid. Ilmselt ka suured ahvenad. (NB! See rohkem enda lohutamiseks, et vast ikka ei olnud siiad, mis plehku said :-))

Selles tsoonis eriti vimba ei ole ja nii sain neid päeva jooksul vaid kaks tükki. Esimene üllatas kella ühe paiku üsna kõrgelt võttes, vähemalt pool meetrit põhjast. Ma ei tea miks see käsi nii kõrgele kerkis... Teine tuli kõrval olevast august kella nelja paiku. Nii et ilmselt neid seal ikka on ka, aga ahvenad poosetavad ja trügivad rohkem esile. Samas veebruarist alles natukene üle poole kulunud - õige aeg peaks ikka peale vabariigi aastapäeva hakkama. Kui selleks ajaks muidugi jääd veel on.

Kella viiest tulin maha. Kokku käis käest läbi 17 ahvenat, 2 vimba, 3 nurgu. Ütlemata tore ja mõnus päev oli! Vahepeal, kui peale kella ühte pilve läks, siis oli pisut tühja kaevu tunne; kui aga päike uuesti poolteist tundi hiljem välja ilmus, hakkas jälle midagi juhtuma. Äge on see jääpüük!

Pärnu jõel, 18. veebruar 2025

Seda talve ei lubata just pikaks ajaks ja nii olen otsustanud sellest lühikesest jäähooajast võtta mis võtta annab. Hommikul sai suund uuesti Pärnu poole seatud.

Kella kümnest olin kohal ja ees ootas pilves ilm, mis pealelõunal ka natukese aega päikest pakkus. Külma alustuseks -6 kraadi, päeva peale jõudis kraadiklaas pea null kraadini. Kui eile oli olnud tuulevaikne, siis täna tegi kerget lõunatuult.

Sammusin sama raja läbi mis eilegi. Alustuseks teise kalda alune, kus nii nagu eilegi, oli kala all, aga võtma teda meelitada ei õnnestunud. Piinasin teda mis ma piinasin, lõpuks edasi kulgesin.

Kui eile sain esimese võtu põõsa augus, siis täna alles eilses põhilises püügitsoonis. Lätlaste meelispaigas. Ahven ja sisuliselt ketti tuli kolm tükki veel otsa. Siis jahtus auk maha ja käivitus terve päeva kestnud "kaootilisuse reziim". Vahet ei olnud kus püüdsin, üliharva keegi võttis, kahte kala ühest august järjest enam ei saanudki.

Käisin läbi sama rajooni. Peale seda kui lõuna paiku Reiu alune tühjaks valgus, kammisin ka selle tsooni läbi. Siis põõsaaugu tsoon. Uuesti lätlaste ala... Võtt pea olematu. Vaid ühe korraliku löögi sain terve päeva peale. Poole kilone ahven oli korralikult närvi läinud. Kõik ülejäänud võtud sellised õrnad krõpsud ja viimane kui üks neist täiesti põhja kohalt.

Enamus kalu tulid kuldse kirbuga. Üks ahven punasega. Mingi musta värvi kirpu proovisin ka veel, kuid see ei pakkunud miskit huvitavat. Huvitaval kombel oli kala all pea igas augus mida loodiga vaatasin. Passis seal, käis minutikese ära ja tuli tagasi. Võtma enamasti ei soostunud. Siia võttu täna ei näinud.

Päeva kogusaagiks kümme ahvenat ja kaks vimba. Nõrk... aga püüda oli mõnus. Päike tuli välja ja kukkus kütma ka just sel hetkel, kui kergelt külmaks hakkas olek kiskuma.

Jääl oli paksust 10 cm.

PS! Maja all pole Vigala jõgi ikka veel jääs