Keelan, käsen, poon ja lasen

Täna ilmus Päästeameti lehele teade (https://www.rescue.ee/et/uudised/leevenevad-jaeaele-mineku-piirangud-2761), mis lubab alates homsest minna jääpüüki tegema kõikjal peale Harjumaa. Positiivne uudis ju! Mis siin pikalt ikka mõelda, asjad ruttu kokku ja homme varahommikul kohe püüdma. Igapäevaste asjatoimetamiste juures jooksid mõtteis juba suured ahvenad ja vimmad, keda homme usinasti jääle sikutan. Tore ju kui kõiketeadvad ametnikud lubavad seda teha.

Samas, keerates köögis pöördtoolil oma nina akna poole, vahtis mu akna all Vigala jõel vastu vaba vesi. Kontrollimaks kas mu silmad petavad, komberdasin tuuraga jõe äärde "jää paksust kontrollima". Isegi rebane naeris selle vaatepildi peale... Noh see ju täna, aga vot homme on hoopis teine tera! Siis on jää peal ja ohutu. Ütlesin sõbrale ka juba, et hokit saame homme jääpeal teha. 

Eks ole ennegi juhtunud et vähem kui 24 tunniga tekib kandev jää, aga selleks peaks kõvasti ka külma olema. Vaatasin ilmaprognoosi ja sügasin kukalt. 7 kraadi öösel, 3 kraadi päeval. Tänapäeva ilmateadustuste juures kuuleb selliste numbrite juures kommentaari "käre pakane" :-) Selle külmaga peaks maksimaalselt 1 cm jääd ööpäevas juurde tekkima? Sellega vist ikka ei kaaneta nii kinni, et kannatab peale minna? Või siiski? No mida mina ka tean. Kui ametnik ütleb et saab, siis nii on. Oma naise ja ametnikuga ei tasu vaielda.

Eelmisel pühapäeval sai Velise jõest üle sõidetud ja jõgi oli jääs. Oli ka aeg. Esmaspäeval ronisin oma ujuvasse talvekombesse ja käisin tuuraga maad uurimas. Meetri kaugusel kaldast sain teise löögiga vee kätte. Minu jaoks on see märk, et ära kaugemale roni. Täna selle Päästeameti jutu peale läksin uuesti kontrollima. Selle nelja päeva jooksul oli sama kaugel kaldast juba kenake 5 cm. Jääd. Musta ja läbipaistvat. Terasjääd.  Veel meeter edasi, leidis tuur aga uuesti teise löögiga vee üles. Hmm.... kahtlane värk. Seda enam et vool on eemal tugevam. Proovisin teisest kohast ka, sama lugu.

See koht on minu jaoks esimene indikaator sellest, kas ümbruskonna vooluveekogudele tasub minna või mitte. Järvedele kindlasti saaks, aga no siin ei ole ju järvi :-) Hing ei andnud siiski rahu, no hirmsasti tahaks homme jääle saada ja nii keerasin autonina Kasari jõe poole. Paarkümmend minutit hiljem parkisin Vanamõisa sirge sügava kurvi äärde ära. Võtmed jätsin autosse, kombe tõmbasin kurguni kinni, naelad haarasin hammaste vahele (no vee viimane on kerge kunstiline liialdus).

Jää oli tekkinud kõrge veega ja nii tuli esimesed viis meetrit läbida "õhus". St. jää alt oli vesi taandunud. Aga seal jääl paksust maailm, nii et isegi oma jõulu lisakilodega kannatas sellest üle tatsata. Siis tuli kõrkjate vaheline ala, kus jääl paksust nii 6 cm, aga selline lumelobjakast moodustunud ja selgelt nõrgema struktuuriga kui Velisel. Kõrkjaviirust kaugemale kätt sirutades õnnestus ühe löögiga vesi kätte saada.

No see on ju täna. Homme on seal jääd maailm, vaata et läbi puurida ei jaksa. Nii ju lubati! Mis sest et sirge teises otsas saab veel täna vabast veest kaldalt tonkatada. Ahh mida mina ka tean. Lubati, siis on ju kindel värk, mis siin kahelda.

Kui ma oma kolme jõe kogemuse (mis kõik asuvad 15 km raadiuses) kokku võtaksin, siis ütleksin nii, et Vigala peale pole homme võimalik astuda, Kasari peal saaks ilmselt natukene ujuda, Velise peal hästi ettevaatlikult vast kannataks, aga kui kaugele seda ei tea. 

Olen läbi aastate alati varakult jääle läinud. Vanasti sai laudade abil lausa 2 cm paksusel jääl kala püütud. Sõbrad on vahel naernud, et kõigepealt lähen mina jääle, siis kajakad ja lätlased tulevad järgi... Täna aga. Noh homme Velisele ilmselt ikka lähen, aga seda tunnet mida Päästeamet oma teates mulle sisendab, minus ei teki.

Selle "keelan, käsen, poon ja lasen" meetme absurdi juures on teiseks pooleks see, et Lõuna Eesti järvedel on juba mõnda aega  kandev jää (eelmise pühapäeva info ütles ühe väikejärve jääpaksuseks 10-12 cm). Seal võiks ju ammu jääpüüki teha, aga ei - keelatud. Ametnikud teavad, et on ohtlik. Ma oma mõistusega julgeks seal kalale minna sada korda julgemalt kui homme Velisele. Aga noh, mida mina ka tean...

Eeltoodud jutu uba ei ole selles, et keelame nüüd Raplamaa ja Läänemaa veekogudel jääle mineku ära. Ei. Point on selles, et Eesti on  piisavalt suur ja veekogud niivõrd erinevad, et keelamist mingite piirkondade kaupa tehes ei ole võimalik ohutust saavutada. Isegi mitte kõike kontrollides! Selmet võiks Päästeamet võtta eeskuju põhjanaabritelt, kus puuduvad sellised keelud, kus haritakse pidevalt inimesi kuidas jää peal käituda ja rõhutakse iga ühe enda vastutusele! Selline lähenemine on pikas perspektiivis rohkem ohutust tootev, kui tänane keelumajandus. Aeg oleks lõpetada raha raiskamine läbi pseudoturvalisusega manipuleerimise!

PS! Kui midagi positiivset sellest Päästeameti teatest välja tuua, siis "Jääl liikumise meelespea" on tore lisand. Vähemalt mingigi katse inimesi harida.