Pärnu jõel, 20. veebruar 2025

Täna jõudsin jõe äärde siis kui ärksamad püüdjad juba lahkusid. Mäest alla tatsates võttis igapäevane teretuttav särjepüüdja oma ratta ja sõitis koju ära. Kell oli üksteist.

Väljas mega ilus ilm. Neli kraadi külma, olematu tuul (mis päeva peale lõunakaarest ikka hakkas puhuma), päike säras. Mõnus, soe. Kindad lendasid kohe kasti.

Võtsin suuna põõsa auku. Kuna täna oli natukene lühem päev siis ringi konnata ei viitsinud ja põõsa auku olen nende päevade jooksul ka häbemata vähe piinanud.  Ikkagi üks põhiline siiatsoon, vähemalt vanasti. Panin sinna laagri püsti ja püsisin seal tsoonis õhtuni välja. Vahepeal tegin väiksemaid ja suuremaid avastamise ringe, aga 4/5 ajast püsisin selles püügirajoonis.

Alustasin kuldse kirbuga ja sain kohe esimesel augul "siia kahtluse". Alustuseks keegi nagu hõõrus vastu tamiili ja seejärel pani kirpu alla mängitades sihukese paugu, et nooguti käis inertsist igaks juhuks kaks korda alla ja üles. Otsa ei jäänud ja uuesti võtma teda ka ei saanud. Julgeks arvata et siig, aga no 100% kindel ju olla ei saa.

Saatsin mingi aeg kuldse kirbu puhkama ja läkitasin vett murdma punase. Kasari vimma versiooni, mustade triipudega. Selle peale tegi ahven karbi lahti, aga väga eriskummalisel moel. Alguses himustati tavalist vimmamängu, aga võeti seda alla poole mängides, nagu särg! Mingi aeg sellest tüdineti ja moodi läks kiigutamine. Päeva peale tüütas see ka triibulised ära ja järgmiseks tegijaks osutus Tõnu stiilis mängitamine. Õhtu poole taheti veel tempokat vimmamängu ja enne äratulekut vaikset põhjalähedast nõrka mängitamist koos pikkade pausidega. Seega sisuliselt iga tunni tagant otsustati, et seda mängu me enam ei taha, pakkuge järgmist palun:-)

Sama kentsakas lugu oli ka aukudega. Maksimaalselt kahel kalal oli lubatud ühest august järjest tulla. Peale seda täielik vaikus. Käisid vahepeal mingil teisel augul püüdmas ja tagasi tulles kala jälle korra-kaks võttis. Ülimalt kapriisne värk. Nii tiirutasingi pidevalt erinevate aukude vahet.

Enne lõunat, kui moodi oli tulnud aeglane kiigutamine, vajutas korralik loom nooguti alla. Mõnus raskus taga. Pikk venitamine. Tamiil käis edasi ja tagasi, sisse ja välja. Mõtteis mõlkus juba siig, kui ootamatult pruunikas nägu auku ilmus. Ilus ahven 940 gr. Ägeda sõidu pakkus ikka.

See kala oli ilmselt ka põhjus, miks nii palju päeva peale samal augul passisin. Tulemuseks sain samast august päeva jooksul veel kaks korraliku  matsu. Mõlemal korral oli kalad vaid korraks otsas ja ära kukkusid. Ilmselt ka suured ahvenad. (NB! See rohkem enda lohutamiseks, et vast ikka ei olnud siiad, mis plehku said :-))

Selles tsoonis eriti vimba ei ole ja nii sain neid päeva jooksul vaid kaks tükki. Esimene üllatas kella ühe paiku üsna kõrgelt võttes, vähemalt pool meetrit põhjast. Ma ei tea miks see käsi nii kõrgele kerkis... Teine tuli kõrval olevast august kella nelja paiku. Nii et ilmselt neid seal ikka on ka, aga ahvenad poosetavad ja trügivad rohkem esile. Samas veebruarist alles natukene üle poole kulunud - õige aeg peaks ikka peale vabariigi aastapäeva hakkama. Kui selleks ajaks muidugi jääd veel on.

Kella viiest tulin maha. Kokku käis käest läbi 17 ahvenat, 2 vimba, 3 nurgu. Ütlemata tore ja mõnus päev oli! Vahepeal, kui peale kella ühte pilve läks, siis oli pisut tühja kaevu tunne; kui aga päike uuesti poolteist tundi hiljem välja ilmus, hakkas jälle midagi juhtuma. Äge on see jääpüük!