Jõe äärde jõudsin kella 10-ks. Särge püüdvat vanameest polnud ja kui jääle jõudes jõel allavoolu vaatasin, siis paistsid vaid paar üksikut püüdjat. Kohe sain aru ka miks - väljas tugev piki jõge puhuv lõuna tuul ja selle ilmaga oli jahe isegi hoolimata sellest, et temperatuur oli 0 kraadi ümber. Pool päeva oli vähemalt päikest, mis natukene kompenseeris jahedust; pealelõunal läks aga pilve ja tuiskas korralikult.
Tegin kiirelt kontrolli vastaskalda alla, siis põõsa auku. Seal sain esimesed ahvenad. Edasi juba reiu suudme ala ja sealt liikusin vaikselt allavoolu olevatele paikadele. Vimma leidsin üles parklaplatsi leppade alt. 3.8 meetrit vett, jõe keskpaik. Seal on nad tavaliselt alati olnud ja ilmselt on ka tulevikus.
Kala käivitamine võttis aga aega. Lood näitas, et kala on ja vahepeal prooviti ka. Kella ühe paiku tekkis aga vool ja kala tegi pooleks tunniks karbi lahti. Püüdsin punase kirbuga ja himustas pigem aeglasema tempoga mängitamist. Paar kala läks õnge ka kiigutamise peale.
Siis pääses üks augu alt lahti ja parv läks ära ning tegi ahvenatele ruumi. Pool tundi hiljem tuli parv tagasi (või oli see järgmine), aga sedapuhku tundus aplam võtt juba möödas olevat. Näitas ennast, kuid ära võtma ei kippunud. Pirtsutas. Aeg-ajalt ikka mõni läks liimile.
Mingi hetk lõhkusin oma lemmiknooguti ära. Lagunes liimitud kohast kaheks. Asenduseks pakutud teise ridva otsas olnud kuldset kirpu eriti ei torgitud, nii panin ka sellele punase, aga sellega rütmi leidmine oli ikka paras tegu. Nooguti oli liiga pehme ja seetõttu temposse vaikselt häired tulid. Endale tundus, et mängus on liiast kakofooniat.
Peale kella nelja, kui olin juba sisuliselt kringliks külmunud, tuli õhtune pooltund. Ei olnud nii produktiivne kui lõunane, aga miskit ikka vaikselt jääpeale anti.
Kella viiest tulin ära. Kokku käis jääpeal 17 vimba, millest 12 võtsin ära, 14 ahvenat, 2 särge, 1 nurg ka veel sekka. Jube külmetamise päev oli - tegin päeva peale kolm pikemat jooksutiiru, et sooja sees hoida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar