Hämaraks sai maale jõutud ja ukse ees kass karjus kurja ja valju häälega. Peitsin ennast ruttu tuppa, tõmbasin talvekombe selga ja vutt-vutt üle hoovi autosse tagasi. Kohe lähen ja püüan, hüüdsin veel üle ukse ja lasin jalga.
Tee jõe äärde oli kohutav, väljas kallas täiega, tee vett täis ja selle all korralik jää. Velise silla tammil sain isegi tagumise otsa korraks libisema, hea et hoog väike oli ja tammilt alla ei põrutanud. Mõtlesin, et ei hakka sellise jubeda ilmaga, vaevalt et üle paari tunni istun, kaugele minema ja sättisin ennast Rumba alla sügava peale. Kui eelmistel nädalatel ei olnud tee ääres ruumi parkimiseks, siis sedapuhku mitte ühtegi püüdjat. Kõik puha minu päralt, vali milline koht tahad.
Tonkad kaasa ja üle heinamaa kohale. Väljas juba pime. Kell pool viis ka juba. Nii kui kohale jõudsin, lõppes vihm ja noor kuu ronis pilve tagant välja. Mõlemad ridvad söödastatult sisse visatud, kellukesed kinnitatud ja esimest ritva keegi koheselt toksima hakkas. Natukese aja pärast haakisin ja paarisaja grammine särg kaldal. Uhh, nüüd võib vähemalt julgelt koju tagasi minna. Hetk hiljem teist tonkat keegi rütmiliselt, kuid üsna vaikselt, kiigutama hakkas. Ikka tasa-tasa. Sama raske lutsupoiss, kelle jõkke tagasi saatsin. Uuesti ridvad sisse ning nagu lõigatult vaikus.
Kell kuus vaatasin kella ja mõtlesin, et tea kas viitsib täna pikalt istuda, kui tegevus vee all hakkas uue hooga pihta. Esmalt korralik võtt, lasin neli viis korda sujuvalt jõnksutada ja haakisin. Korraks raske ja siis täiesti kerge - tina otsast ära haakisin, kala aga otsa ei jäänud. Seejärel mõned pisikala võtud ning mõned lutsupoisid jälle tagasi ning pooltunni lõpetuseks kaks korraliku tõmmet, mille tagajärjel tina lendu läks ja kala ussi silmist kaotas...
Poole seitsmest sai uuesti haigutama hakatud. Ilm oli vahepeal tuuliseks kiskunud, vahepeal poetas ka paar piiska vihma, kuid enamasti olid tähed väljas. Poole kaheksa paiku täpselt koopia viimasest võtust ja ka tulemus sama. Kella kaheksast panin ridvad kokku ja tulin tulema - kass vajas toitmist:-)
neljapäev, 5. detsember 2013
kolmapäev, 4. detsember 2013
Meriforelli otsimas, Juminda, 04. detsember 2013
Hommikul linnast üheksast minema.
Algne plaan oli minna Tsitresse. Otsisin väikese teejupi, mis pikki rannikut liikus edasi ja kulgesin sedamööda niikaugele kui sain. Ühel hetkel läks tee kole sopaseks ja ligaseks, roopad sees, madala auto jaoks liialt riskantne. Parkisin esimesse võimalikku kohta ära ja kulgesin edasi kand ja varvas...
Mereäärde jõudes, vesi kole sogane. Lainet ja tuult nagu polnudki, aga eilse tugeva tuule tulemus ei olnud veel ära settinud. Ilm hall ja taevast tilkus mingeid ebamääraseid sademeid. Tegin kolm viset, kolisin mõnisada meetrit edasi, seal samasugune läbinähtamatu vesi. Läbipaistvus alla poole meetri. Ritv kokku ja tagasi auto juurde. Vaja leida parem koht. Autoga jamasin tükk aega, et saaks ümber keeratud ja minema. Paar korda olin peaaegu kinni jäämas, siunasin ennast, et laiskusele järgi andsin ja niikaugele sõitsin, selle asemel et parem natukene kõmpida. Lõpuks siiski vedas ja pääsesin tulema...
Edasi Juminda poole. Üllatuseks RMK parklas mitte ühtegi teist autot. Ritv jälle kokku ning vee äärde. Tuul puhus kergelt põhja suunast, taevast sadas alla lumelörtsi ja vihma segamini. Väike laine peal, mis päeva jooksul kasvas, kuni jänest veeretama hakkas. Vesi aga selgem kui Tsitre all, kuigi mitte päris puhas.
Panin oma peenemaks viilitud hõbedasoomuselise DAMi landi, punase äärega, otsa ja kulgesin ida poole. Paarisaja meetri pärast läks vesi üsna klaariks. Pommitasin üsna tiheda maa-ala läbi, kuid võtte ei saanud. Jope muutus pidevas sajus vaikselt raskemaks ja raskemaks. Vähemalt sisse ei lasknud, kuid olla oli ikka äärmiselt ebamugav.
Peagi vahetasin otsa sinihõbedase toby ja jätkasin. Neeme tippu jõudes selle landi peale ka üks väike võtt, kuid (krt) otsa ei jäänud. Proovisin samas paigas veel üsna pikalt, kuid edutult. Ainukeseks tulemuseks tragitud ogalik:-)
Kogu see pask, mis taevast alla sadas, hakkas aina enam horisontaalset suunda võtma ja mu prillid olid pidevalt sellises seisus, et vahi üle ääre, nagu meie endine kultuuriminister oma teleesinemistes. Täiesti võimatu püüda - ei näe kuhu viskad, ei näe, kus kohast kerid. Ja nii ma umbropsu visates oma toby lõpuks kinni viskasin. Sinna ta jäigi. Sellega katkes ka mu kannatus ja otsustasin lahkuda. Kell oli pool kaks kui autosse istusin.
Sain vaevalt auto soojaks, kui sadu lõppes. Ja terve tagasitee enam ei ühtegi piiska. Aga tagasi ka ei kippunud, piisavalt vettinud tunne jäi sisse...
Laupäev lubab külma, vaja jääpuur välja otsida. Tundub, et selleks aastaks on mereääres piitsutamisega ühel pool.
Algne plaan oli minna Tsitresse. Otsisin väikese teejupi, mis pikki rannikut liikus edasi ja kulgesin sedamööda niikaugele kui sain. Ühel hetkel läks tee kole sopaseks ja ligaseks, roopad sees, madala auto jaoks liialt riskantne. Parkisin esimesse võimalikku kohta ära ja kulgesin edasi kand ja varvas...
Panin oma peenemaks viilitud hõbedasoomuselise DAMi landi, punase äärega, otsa ja kulgesin ida poole. Paarisaja meetri pärast läks vesi üsna klaariks. Pommitasin üsna tiheda maa-ala läbi, kuid võtte ei saanud. Jope muutus pidevas sajus vaikselt raskemaks ja raskemaks. Vähemalt sisse ei lasknud, kuid olla oli ikka äärmiselt ebamugav.
Kogu see pask, mis taevast alla sadas, hakkas aina enam horisontaalset suunda võtma ja mu prillid olid pidevalt sellises seisus, et vahi üle ääre, nagu meie endine kultuuriminister oma teleesinemistes. Täiesti võimatu püüda - ei näe kuhu viskad, ei näe, kus kohast kerid. Ja nii ma umbropsu visates oma toby lõpuks kinni viskasin. Sinna ta jäigi. Sellega katkes ka mu kannatus ja otsustasin lahkuda. Kell oli pool kaks kui autosse istusin.
Laupäev lubab külma, vaja jääpuur välja otsida. Tundub, et selleks aastaks on mereääres piitsutamisega ühel pool.
Tellimine:
Postitused (Atom)