Vigala jõel, Rumba all - kuidas karastus teras, 05. aprill 2015

Enda maja all vesi nii kõrge ja sogane nagu piimaga kohvi, et ei saa tonkasid leotada. Seetõttu sai äratuskell poole kuue peale piiksuma pandud ja ikkagi eemale kalale sätitud. Hommikukohvi juues avastasin, et jope varrukad on eilsest alles märjad... Ei tundunud just soe päev tulevat...

Peale kella kuute Rumba alla jõudes juba paar masinat ees ootas. Võtsin suuna sedapuhku madalama jõeosa poole peale. Millegipärast polegi selles kandis kunagi püüdnud. Väheke avastamiserõõmu ka pühapäeva. Vesi jões törts madalam kui eile, ilm pilves, temperatuur vaid kraadi jagu plussis ja aegajalt raputati pilvedest lörtsi alla. Õnneks oli idatuul veel üsna vaikne, muidu oleks vist kohe koju teki alla tagasi tormanud...

Esimene tonka kärbsevastsetega sisse. Kuna ilm veel nii hämar, siis ei pannud tähelegi, kuhu täpselt tina maandus. Kahjuks... sest sel ajal kui teist tonkat korda seadsin käis esimesest ridvast kaks lööki läbi. Seejärel tekkis vaikus. Viskasin teise tonka sisse ja asusin asja uurima. Vimb lihtsalt magas otsas. Välja kerides tuli kuidagi eriti uimaselt, ilmselt polnud tema jaoks veel hommik jõudnud...

Nüüd oli siis kirumise aeg - kuhu kurat ma siis selle tina olin lajatanud. Paneks veel sinnasamasse, kui teaks... Läks katsetamiseks... Pikapeale läks valgemaks ja lörtsi/vihma sadu tugevamaks. Kala vaikis. Kõrval olnud kaks erinevat seltskonda vahtisid samasuguse tuima näoga oma püügivahendeid nagu minagi. Elu vee all puudus. Nii kestis olukord kella üheksani, kui korraga mullaussidega varustatud ritv lõbusa tantsu üles lõi. Tardumus veresoontes oli kui peoga pühitud, regeerisin kiiremini kui Bolt ja kala sai otsa haagitud. Vimb sedapuhku märksa erksam ka kui eelmine. Lõpuks kaldale jõudis.

Uuesti ritv sisse. Kontrollisin teise rakenduse ka ära ja põrnitsesin ridvapitse edasi. Veerand tundi ja mitte üks liikumine. Järelikult vales paigas söödad vedelevad, vaja uude kohta visata. Hakkasin välja kerima ja .... vonks vonks keegi vastu sikutab. Aru ma ei saa, millal too võttis. Aga võtnud oli ta korralikult - konks oli nii sügavale sisse kugistatud, et rebisin tamiili katki, ei hakanud konksu maost välja opereerima.

Järgnes veel paar võtu alustamist, mis millegagi ei päädinud. Suurest igavusest teised lipsud tonkadele juurde sidusin, tinasid vahetasin, autos soojas käisin ... ja tagasi tulles konksu otsast ahvena vabastasin - ainuke mitte vimmast kala kahe päeva peale, isegi särge ega kiiska polnud saanud. Muid elumärke vee all aga endiselt polnud. Tuul oli ka nii viluks läinud, et veeretasin juba koju mineku mõtteid. Leppisin endaga kokku, et kl. 12 panen asjad kokku ja tulen tulema. Viis minutit enne seda keegi ussiritva taguma kippus... Toks ja toks, nagu särg. Mingi hetk ei pidanud närv vastu ja lajatasin ära. Hoppaa, maakera taga. Kena vimmapoiss oli, võitles mehiselt (NB. Ei Mehis jutt pole Sinust). Sedapuhku oli vimmal konks vaid huules kinni.

Järgnes veel paar sellist võttu, mis otsa ei jäänud.  Ei tea kas oleks pidanud väiksema sööda panema; samas kärbsevastsete vastu polnud peale varahommikuse kala mitte keegi huvi tundnud...Pool tunnikest hiljem lõpuks järgmise toksija kuidagi ära võlusin, samamoodi konks huules. Kojumineku aeg oli vaikselt mööda tiksunud ja kuna midagi oli nagu justkui toimumas siis jäin edasi istuma. Seltskonnad mu ümber vahetusid, mina jäin paigale.

Järgnes jälle vaikus. Istusin pool tunnikest lootuses, et midagi muutub. Siis veel puhtalt jonni pärast järgmine pool tundi. Ja siis kui viimane kannatustekarikas oli täis saanud, et kohe pakin asjad...lajatas ussitonka ritv võnkuma. Haakisin, tühja... Uuesti ritv sisse. Samal ajal teise ridva pits korraks liigatas. Sättisin ennast justkui valvas pioneer valvesse... passid passid ja samal ajal keegi teist ritva jõnksutab... Aga ära ei võtnud ja mõlemad ridvad lõpuks vaikusesse ennast sättisid. Kruttisin siis kärbsevastsete ridva välja, et mis siis lahti ... sain teha vast neli pööret rullil kui keegi lennus olnud sööda haaras. Vonka vonka tuli rohuni ja siis pudises... Kurat seda teab, vast ikka vimb oli...

Kümme minutit vaikust ja siis teist ritva keegi konkreetselt lennutama hakkas. Haakisin ja otsas. Jälle mõnus raskus, vaikselt kaldapoole venib, sidur särinal mängib ... kala sain rohu tagant üle, tuli korraks pinda ja... pudises ära. Ei tea kas kalajumala arvates oli mu päevanorm täis saanud? Kui järgmise poole tunni jooksul enam midagi ei juhtunud ei hakanud enam kalajumalale vastu vaidlema ja tulin tulema. Usun, et õhtul korralik võtt alles algab, aga mulle oli selleks korraks püügisu täis saanud...


Vimb on vist lõpuks karbi lahti teinud. Viis kala sai ära võetud, paar pudises otsas, lisaks võtte kuus-seitse, mis tulemuseks ei formuleerunud. Vaid kaks võttu kärbsevastsetega, ülejäänud mullaussidega.

Parved liiguvad...

Pühadepüük Vigala jõel, 04. aprill 2015

Pits viina keha soojaks ei ajanud. Õnneks oli saun soe ja peale kahekordset vihtlemist sain lõpuks oma kondid soojaks. Oli see vast päev olnud. Tõeline kehv suusailma päev...

Hommikupoolik sai külalisi ära saadetud ja enne kui järgmised õhtu peale saabuma pidid, anti mulle "linnaluba". Poisi sünnipäevanädala pidustustele ei paista lõppu tulevat... Jõe äärde Rumba alla vurasin kella ühe paiku. Arvestus oli lihtne - hommikused püüdjad peaksid olema selleks ajaks juba üsna külmavõetud  ning kodutee ette võtma. Üks venekeelne seltskond oli aga siiski neljakesi seda reeglit rikkumas ning nagu kiuste ennast minu käärule istutanud. Sättisin siis ennast pisut võõrasse paika püüdma.

Jõgi nädala jooksul oluliselt tõusnud tänu pidevale vihmasajule. Eile saabus veetõusu tipp ning täna keeras veekõrgus ennast langusereziimile. Seetõttu prahti jões ka oluliselt vähem, kui eile maja all kõrkjasaarte paraadi sai vaadatud... Kuna veekõrgus selgelt üle rohuäärte, võtsin tonkadelt ühe lipsu ära ja saatsin kaks ühe konksuga rakendust teele. Üks varustatud mullaussidega, teine kärbsevastsetega.

Esimene püügipaik vaikis. Tuul puhus vastikult põhjakaarest ja kalal karp kinni. Samal ajal venekeelne seltskond söödakorvi rakendusega särge välja kiskus. Tunnike hiljem otsustasin meetrit nelikümmend ülesvoolu ümber kolida. Vaevu sain asjad ümber kolitud, ridvad sisse seatud, kui kärbsevastsetega varustatud ritv pani korrapäraselt võnkuma. Haakimisel keegi otsas. Raske. Vimb. Rohuni tuli kenasti, aga kuna siin see rohuäär suhteliselt kaugel siis edasi asi raskemaks läks. Läbi häda sai kala kuidagi lõpuks kohale sikutatud. Kena poiss oli.

Jätku aga ei kippunud tulema. Peagi naabriks kaks Rapla meest, varustatud vanakooli nevskajatega, ennast sättisid ja üks umbes kümme minutit hiljem samuti ühe vimma välja venitas. Kella kolme paiku otsustasid venelased lõpuks alla anda ja koduteele asuda - vimba polnud saanud, vaid särge...Seadsin oma sammud lemmikkoha suunas ja parkisin ennast ümber.

Järgmised pool tunnikest seisid ridvas stoilselt paigal. Vaikselt kiskus tuule tõttu viluks ja otsustasin kondama minna. Kümme minutit hiljem püügipaika tagasi jõudes õõtsus ussidega varustatud ritv ühtlases valsitaktis. Hoppa ja teine vimb tuli vonka vonka kaldale. Uuesti ritv sisse ja minutit viis hiljem järgmine võtt, ilusalt rütmiline ja konkreetne. Haakisin sujuvalt vastuliikumise peale ja otsa jäi. Tundus kopsakam ja ei tahtnud kuidagi üles tulla. Ja lõpuks tina rohu piiril niimoodi kinni sõidutas, et ei edasi ega tagasi... Kala otsas ennast liigutas, kuid kuidagi tina lahti ei saanud. Ilmselt mingi vana vai, mis madala veega maasse oli jäetud saatuslikuks sai...Lõpuks liini katki venitasin...


Kella nelja paiku otsustas ilmataat hakata erinevaid sademeid demonstreerima. Algne uduvihm asendus vähe korralikumaga, vähe hiljem sekka ka kerge padukas. Seejärel midagi lörtsi taolist ja siis rahe otsa. Vägisi tuli meelde Forrest Gumpi Vietnami vihmade saaga - "kord sadas ülevalt, kord sadas altpoolt"...

Rapla mehed lasid ruttu jalga, ma trotsisin edasi. Varsti asi eriti hulluks ära pööras ja korraliku lörtsi saju peale vajus. Maa läks valgeks nagu talvel. Kannatasin, mis ma kannatasin, kuid peagi alla andsin. Külm, märg, vastik olek ja kui siis peale ühte võttu liiga varakult sai haagitud, andsin alla...väk ilm.

Tagasiteel tegin peatuse teisel pool oja. Seal üks mees mitu vimba oli välja tõmmanud, läksin uurima. Vana oli hommikupoole Kasaril olnud, null võttu ja kella kolme paiku siia ümber kolinud. Püüdis nelja toikaga - noh venelastele see vimb ju vääriskala eest - ning pool ämbrit vimba täis. Parv oli seal pidama jäänud... Aga mul nii kuradi külm oli, et isegi mõttesse ei tekkinud varianti, et ennast seltsi parkida. Koju, sooja, ruttu...