Selle aasta sügis kohe kuidagi ei kutsu kalavetele. Jõe veetase muidugi kõrge ka ja enamasti üsna sodine ning peale tonkatamise jõe ääres suurt midagi teha ka poleks.
Selleks nädalavahetuseks sai planeeritud igaaastane lutsupüügi üritus ning kuna Ummi oli endale uue linnamaasturi soetanud, siis lootsime, et äkki läheb selle testimiseks ka.
Igal juhul otsustasime Ainiga asju mitte juhuse hoolde jätta ja minna juba lõuna paiku kohti broneerima. Lõuna küll lohises vaikselt üle, aga poole kahe paiku hakkasime plaani ellu viima. Rumba all juba kaks autot ees ootamas. Vanamõisa juures aga täielik tühjas. Otsustasime kaare peale ennast sisse seada.
Väljas tugev lõuna tuul ja pilk taevasse lubas arvata, et kuivalt me ei pääse. Kand ja varvas parkimiskohast jõeni ja seejärel kohe tonkad sisse. Vesi +103, Kasari järgi. Ja see tõusis püügi jooksul kümme sentimeetrit (ja järgmiseks õhtuks juba lausa +145). Õhurõhk, mis oli jube madalal, 735 mm, oli ka langemas ja pakkus järgmiseks hommikuks numbreid 730 mm.
Kaks tonkat sisse, hakkasin söödakorvi jaoks koogelmoogelit kokku segama, kui silma otsast keegi juba ühte ritva sikutas. Hetk hiljem aga ilge pauguga tina lendu tõstis. Liigutasin ennast küll kiirelt ridvani, kuid olin hiljaks jäänud. Ilmselt vimb.
Järgnes tunnike vett taevast ja null võttu. Kella kolme paiku tegime soojendusringi ja tõime auto juurest lõkke puud kohale. Soojaks sai küll, kuid magasin ilmselt korraliku võtu maha, sest tagasi tulles ritvu kontrollides avastasin ühe tühja kirbu - kärbsevastsed olid kõik pihta pandud.
Vahepeal keeras ilma korraks selgeks ja taevas pakkus ilusat värvide mängu. Pimenedes tuli aga järgmine pilv ...Videvikus sai Ain esimese võtu - sügisene vimb rändas kaldale. Seejärel jälle vaikus ja mingi hetk enne kella kuute sama ridvaga ka kohalik lutsuhakatis (ussiga).
Kella kuue paiku saabus teine seltskond. Selgus, et uus auto ei kannata poris sõitmist ja nii visati Tõnn ja Sulev enne põldu autost välja. Autojuht ise sõitis aga maamajja tagasi.
Tõnn toppis oma kuldse rulliga (maksumus 1 euri) varustatud tonkale sööda otsa (selleks oli mingi halvaks läinud ja haisev suitsuvorst) ja lajatas sööda samuti vette. Järgmised kaks tundi tegelesime sellega, millega kambaga lutsupüügil ikka tegeletakse - kummikutes joomisega.
Lõbu oli laialt ja ilmselt peletas see kära libedikud jões ka kaugemale, sest ühtegi võttu me ei saanud. Ilm oli küll selline tõeline lutsukas - vastik vastik vastik ja teooria järgi oleks pidanud hull närimine olema... Ei näinud ka, et naaberpüüdja midagi oleks toimetanud. Tundub, et mere kala veel nii üles pole jõudnud.
Kell kaheksa said puud otsa ja tulime tulema. Saun ootas. Nii et sedapuhku sai siis nullitatud ja Aini paremust tunnistatud.
PS! Rumba all oli poiste tulles olnud viis autot; kui me lahkusime siis oli seal järel veel vaid üks auto.
PPS! Hakkaks ometi juba jääd looma...venelased 8-9 päeva pärast midagi juba lubavad, igal juhul otsustasin, et nüüd on aeg talverehvid välja otsida:-)
See mis toimub sellel aastal Kasari jõe ja tema harudega on ikka ... uskumatu. Novembri algusest saati on pea iga nädal taevast nii palju vett (vahepeal isegi valgel kujul) juurde kallanud, et jõe kõrgus Kasaris kõigub pidevalt 150 ja 200 vahel. Maakodu hoov on stabiilselt vee all. Pinnas on rämedalt vett täis ja iga jalajälg jätab murule savise jälje. Jõevesi tassib pidevalt mingit prahti krundi peale juurde.
Veetaseme kõrgus on selline, et isegi lutsule ei kutsu. Mis sinna savi sisse ikka 
Kasutamaks jõude aega ära, ajakohastasin pisut blogi artiklite ja galerii poolt. Piltide järgi tundub, et pole üldse mitte paha aasta olnud.
