Tuulepäev, 01. oktoober 2023

Päevaks lubas tugevat loodetuult. Nii oli lootus saada suurele jõele püüdma üsna nullilähedane. Sellegipoolest otsustasin kella kümne paiku peale minnes seda ikkagi üritada. 

Sõitsin peenikest haru pidi põõsa auguni ja keerasin sealt suurele jõele. Ees ootas päris suur laine, mida siis trotsima läksin. Alustuseks natukene trollimist, mis ise oli juba päris õudne ja kui peagi jigitada üritasin, sain lõpuks aru, et siin pole kohe üldse mitte midagi teha. Paadis püsti seisminegi osutus keeruliseks. Nii trollisin minema ja korjasin enne kurvi esimese koha paati kaasa.

Järgmine ja ülejärgmine sirge olid natukene paremad ja nii proovisin paaris ankrus isegi jigitada. Ankur ei pidanud aga sellele lainele vastu ning läks pidevalt libisema. Kuna trollimine ei pakkunud ka peale ühe koha midagi, siis lõunaks andsin lõplikult alla ja kolisin ülejäänud püügiajaks väiksele harule üle.

Võtsin alustuseks ette kümne märgi piirkonna, kus lood nagu üksikuid kalu näitas ja sealt üle trollides ka ühe 2.3 kilose välja võlusin. Too peksles võtmise algusest peale nagu haug, ritv vibutas ja sidur laulis. Panin paadi ülespoole märki ankrusse ja tegin paarisaja meetrise lõigu viskepikkuste kaupa liikudes läbi. Null võttu. Isegi ei mingit märguannet ka mitte.

Jigitamisest tüdinud trollisin ülesvoolu kala otsima. Kuni suvise kohasirge lõpuni välja. Üks kena kala pääses peale võttu lahti. Ühe kätte sain. Mingi väiksem käis ka veel korra uudistamas, aga üldiselt kuidagi tühjavõitu tundus see haru olevat. Üksikuid kalu oli, aga mingit suuremat kogunemist ekraanile ei joonistunud.

Tulin siis uuesti kümne märgi alla tagasi, et veel korra jigi proovida ja kui see ka ei õnnestunud otsustasin et hakkan kodu poole ära sättima. Mõtlesin et teen lõpetuseks veel paar kolmsada meetrit saare suunas trollimist ja siis astun minema... Kohe trollimise alguses üks koha otsa lõi ja peale saart sattusin aga esimesele kenamale loodipildile terve päeva jooksul ning loomulikult panin paadi sinna ankrusse. Esimese viskega kohe võtt ja kilone koha paadis. Seejärel üks kergem proovimine ja siis lajatati viske järel toimunud vajumise viimasel sekundil korralik litakas. Mõnus suur kala jäi otsa. Tegi paar rahulikumat õõtsutamist ja kukkus siis ära. Hirmus kahju oli.

Lisa ma ei saanudki. Ei aidanud värvivahetus ega ka ankrupaiga vahetus. Hiljem loodiga üle sõites paar kala veel seal olid,  aga minust nad sinna ka jäid. Tulin kodu tulema.

Kokku kuus koha. Neist vaid 1 jigiga. Tõugjat saare taga korra jahtides ka üks väike konn otsa jäi. Vesi 15.5 kraadi.

Kalev ja Silm lahkusid koju.

Imelik päev, 30. september 2023

Hommikul lubas vihma. Ärgates seda mitte ei olnud, aga jooksmise aeg jõudis pilv ikka kohale. Tunnike sadas ja siis lõppes ära. Kuna lubas ka tugevat edela tuult, siis vaimusilmas plaanisin enamvähem mökki all püüdmist. Kella kümne paiku suurele jõudes selgus aga, et hirmul on suured silmad. Esialgu oli täitsa talutav olukord.

Tegin Hannu haru lõpus juba kohustuslikuks saanud  proovi ja sain mõõdukonna kätte. Ainukene võtt. Tundus, et tegemist on valvekalaga, kes mul ülepäeva paadis õhku nuusutamas käib. Edasi aga juba mere poole.

Kuna vool oli enneolematult vaikne, siis tegin tünni sirgel ühe proovimise. Ei midagi. Loodisin kopra auku, aga kedagi silma ei jäänud ja nii võtsin oma viimase julguse kokku ning trügisin mere poole. Vaikselt laine kasvas iga meetriga ja punase poi alla parkides olin kindel, et üle veerantunni siin ma ei ole. Tuli välja et olin küll. Paat kõikus mis hirmus, aga lahkuda ka ei tahtnud. Punnid togisid ja lootus, et äkki keegi suurem on ka kodus... sundisid paigale.

Keskpäeva paiku peale jumal teab mitmendat kohapunni tagasi lastes sain aru, et see ei ole ikka see. Jah tegevust nagu oli, aga kui suurim kala on mõõdukonn, siis see ei ole see mida ma siit otsin. Langetasin otsuse - lahkuda.

Trollisin ülesvoolu minema ja iga kord kui karikko kala korjas panin ankrusse. Ja see kuradima karikko korjas nii mis mühises. Mul tekkis selline tunne, et see lant tuleks letilt ära korjata, sest see on juba massitapp mis ta teeb. Saad sada meetrit sõita ja korja kala otsast. Pidin mitu korda distantsil vahe sisse jätma, et saaks edasi liikuda.

Huvitaval kombel aga jigi näris harva. Mingi hetk haakisin lahti - lood näitas kohtades, kus viis meetrit vett all, kala kolme ja nelja meetri vahel . Kala oli lennus. Ühes ankus proovisin püüda ka niimoodi nagu Kalev oli kusagilt kuulnud. Kui koha närib kehvasti, siis keri aeglaselt põhja kohal ja ära lanti põhja lase. See oli muidugi järvede põhine teooria, mida voolavas vees on raske rakendada... aga proovisin. Tegin kohas, kus jigitamisel üks kala märku andis, aga lanti ära ei võtnud, katse ära...ja lõigi ära. 1.8 kilone koha. Nii, et tasub teine kordki proovida, kui kala lennus.

Kuna eile tegin ankrut venitades endale pisut liiga ja Manu pidi kell viis mängima hakkama, siis tulingi kella neljast maha. Kokku jigiga 5 mõõdukoha, suurimad 2 +1.8+1.5. Trollides 11 mõõdukoha ja paar punni lisaks. Ära võtsin kuus kala. Sort oli lihtsalt nii ilus, et ei suutnud EI öelda. 2.0, 1.8, 1.8, 1.7, 1.6, 1.5. Seega alammõõt sellel reisil tõusis täna1.5 kilo peale. Kuusteist mõõdus koha kuue tunniga polegi nii paha.

Kalev ja Silm said 2 mõõdukala. Hiljem selgus, et eestlaste võõras paat, kes ka punase maja sirgel toimetasid, said 8 jigikala. Tundus, et mere äärest liikus kala üles ära ja ma kogemata liikusin parvega koos kaasa. Joppas seekord.