Edela Soomet vallutamas, 29. juuni 2016

Seekordne reis Edela soome tuleb eriti seltskonna rikas - 9 inimest. Lisaks Mel oma Lõuna Eesti esinduspaadiga. Nii, et terve jõgi saab eestlasi täis:-) Suur seltskond vajab palju süüa ja seetõttu ostsime Kõutsi juhtimisel poe lihast tühjaks - kala ju niikuinii ei saa.

Kolmapäeval ennelõunase praamiga tulime  põhja kaldale üle.  Koit ja mina. Teised tulevad neljapäev järgi. Kolm tundi sõitu, asjaajamised poodides, varustuse ülevedu, Tamuri paadimootori eluleputitamise katse...pool seitse õhtul olime valmis jõele minema.

Ilm ilus ja selge, pisut tugeva edelatuulega. Sooja paarikümne kraadi ümber. Suvi mis suvi. Teine eesti paat oli paar tundi varem peale tulnud ja raporteeris oma olematutest tulemustest. Midagi, keegi, kusagil justkui oli saanud...jutuks hea küll. Ei ma usu, et siin miskit erilist saab juulis tulla.

Suund sai võetud otse suure jõe poole. Kümne haru lõpus kiire kontroll ja siis edasi - põõsa auku. Proovinud siin ja seal, saades miski võtuhakatise päris põõsa all... oodanud ära teiste paadi, kes juba mökki suundus, tulemustena kaasas üks koha ja paar haugi... suundusime punase maja alla.

Esimene ankrupaik enne punast poid ja esimese viskega väike ahven. Teine vise piki ranti, korralik laks ja tühi nöör...nagu lõigatult. Haug. Minutit paar sama lugu paarimehel. 2:0 haugide kasuks, meenutas sisult juba natuke inglaste mängu islandlaste vastu...

Trossid vahele ja uued katsed. Korraks kellegi otsa sain, kuid peagi see lahti kangutas. Pakuks, et ikka haug.

Lisa ei kippunud tulema hoolimata pidevatest landivahetustest ja nii kolisime teisele poole ranti. Seal peagi mõnus laks, kohe sööst kaugustesse, kärr... ja korralik madin. Tulemus valmistas pettumuse - pooleteisene haugi oli pooleldi risti otsas ja sellest selline korralik action. Lisa jälle ei tulnud.

Järgmisena tagasi jõe paremale kaldale, poist pisut allavoolu. Randist järgmine võtt, korraks taga ja siis kadus. Pakuks ... ikka haugi pakuks...

Peagi sellest tüdinesime ja trollimisele üle kolisime. Algselt lohistasin suurt jesset, aga kui Koit S-hornetiga ahvenat hakkas saama, siis sain laenuks sama firma toodangu ja ka lõpuks paar võttu välja meelitasin. Päikseloojangu ajal kala justkui aktiveerus - paar ilusat kala otsas käis, Koit ühe  koha ja mõned korralikud ahvenad välja meelitas, mulle väiksemad ahvenad ja koledamad kalad jättis (haugid). Kohe näha, et  tegemist koha spetsiga.

Õhtu oli mega värvikirev. Nii ei saanud vastu panna Mehise soovile, talle looduspilte teha:-)

Poole kahteistkümne paiku võtsime suuna kodu poole. Kontrollpeatus ilusa maja all ei pakkunud midagi. Samas üks mees seal paadist tonkatas.

Homme hommikul natuke püüki, seejärel linna teisele seltskonnale vastu. Siis suureneb meie paadilaevastik viiele. Vast leiame ka jigikoha üles.

Juhannus Lappis, 2016

Kui eile Eesti jaaniõhtu, siis täna soomlaste oma. Nii et kaks pidu jutti. Vahepeal ikka kalale ka. Hommikul avasin silmad alles kell 9. Loomulikult olin viimane kes peale läks. Lihased eilsest sõudmisest valusad ja väsinud. Läks vist liiale see eilne sõit...

Vesi paarkümmend sentimeetrit ööpäevaga kukkunud. Ilm kord päikeseline, kord pilvine, aru ei saa, keerutab kogu aeg. Tuul lõunast ja üsna kenake. Landid jätsin vahetamata ja läksin otse soome kaldast alla. Kamminud ojasuudmeni kohad läbi mõtlesin ümber, panin asjad kokku ja kimasin rootsi randa. See koht pidevalt kellegi poolt okupeeritud ja hetkel vaba oli, kasutasin juhuse ära.

Landid uuesti sisse ja korraga hejo ritv kentsakalt "tõmbles". Ei saa öelda, et keegi sikutas, ei saanud ka väita, et asi normaalne. Haarasin toika ja vedasin kolmekümnese haugi paadini. Õnneks polnud hambad tamiilini jõudnud ja sain oma landi tagasi.

Edasi rootsi kallas, saare tagune, siis risti üle pumba augu, sealt kärestikust vasemalt mööda ja kahe kärestiku vaheline ala. Seejärel kolmandast kärestikust paremalt poolt ja kohe randa tagasi. Eilne kala näidanud koht vajas kammimist. Tuul oli selleks ajaks päris tugevaks läinud ja nii sain väga aeglases tempos kohta samm-sammult läbi kammida. Ei miskit. Samal ajal paadilaskmise joonel ühed soomlased kala välja võtsid. 5.7 kilone olla olnud.

Kammisin oma trassi kuni punase saunani läbi ja tulin seejärel hommikukohvile. Kala sedapuhku ei näinudki. Lasse samal ajal maha tuli, tulemus täpselt samasugune kui minul.

Lõuna paiku keeras ilma elektriliseks – äike kondas ümbruskonnas ja lõpuks peale vajus. Kella nelja paiku astus alles minema. Nii kui pilv läinud oli tormasin peale. Võtsin lantide eest rohukorjajad ära ja sidusin otsa oranži wäylä, jale, edi punase ning helelilla hejo. Kuna Lasse samal ajal rootsi randa ronis võtsin endale jälle soome kalda.

Enne esimese kärestikuni jõudmist paigutus pea kohale üks väike pilveke  ja kukkus kallama. Nagu oavarrest viisteist minutit järjest. Pilv seisis täpselt peakohal ja jooksis ühe kohapeal tühjaks. Samal ajal päike paistis rõõmsalt…

Võtte ei saanud ja kala ei näinud. Tulin teisele tiirule rootsi randa. Andsin kinga jale landile ja panin lilla poppeli asemele. Algus nagu hommikul – vaevalt ridvad sees, kui edi punasega varustatud ritv hakkas kergelt tõmblema. Järjekordne haugitatt rüüstas lanti. Kammisin rootsi poole kuni suure männini läbi, tõmbasin paadi üle jõe ja kündsin soome kaldaosast lõpuni. Vaikus mis vaikus.

Kella seitsmest olime oodatud juhannuspeole Lasse grillkotta. Saun ja loimulohi. Soovitati lugemist talveks... Peale pidu kiirustasin veel viimasele tiirule. Kaks tundi soome kallast, samade lantidega. Paatide sisselaskmise kohas pidin just lõpetama, kui paarkümmend meetrit lantidest allpool kellegi saba korraks vett lõikas. Peagi uuesti ja veel mitu korda. Kas tõesti tekib võimalus, käis mõttest läbi ja laskusin sama liini pidi edasi. Ei tekkinud, sada meetrit hiljem võtsin oma kodinad kokku ja tulin tulema. Selleks korraks lõhepüügiga siis ühel pool.

...

Kokkuvõtvalt peab reisiga ikkagi rahule jääma – enne tulekut sai naisele sõnastatud, et ühe lõhega oleksin rahul ja kaks kala oleks juba väga hea. Ühe sain, aga natuke jäi kripeldama see eilne äraminek, see kala oleks pidanud kinni jääma.

Lantidest seekord sotti ei saanudki. Võtu tõid nii punane edi kui oranžikas wäylä. Samas ainuke kala tuli helelillaka hejoga.  Veetaseme julm tõus lõi ilmselt kõik kaardid sassi ja kala meie tsooni pidama ei jäänud (või ei tulnud) ning parve peale ka ei trehvanud. Kardan, et mu landivalik liialt vähe erk oli sellise tumeda ja sogase vee kohta. Selline veetase oli ikka esmakordne kogemus. Natuke imelik oli ilma kärestike ja kivisid nägemata sõuda, nagu ühtlaselt Kasari jõel sõuaks, mälu järgi vanu trasse oletades, paati suunates...

Kala sai pinnas ikka erakordselt vähe nähtud, enamuses triividest  üldse kedagi ei märganud. Samas jõkke on teda tulnud üsna massiliselt, kusagil ta peab ennast ka sellise kõrge veega hoidma... Kuna Lasse ka see nädal miskit ei saanud (üks äraminek) – siis mis minusugusel amatööril siin üldse unistada - hea et niigi läits.

PS! Lasse putukat regulaarselt ujutas, kuid harjust nagu polekski jões olnud…

Augustis siis uuesti tagasi.