Esimene jää, 01. detsember 2018

Jube ootamatult läks korralikult külmaks. Eelmine nädal jäi sild ka veel sisse. See oli täiega jäässe kinni külmunud. Maja all jääd juba kalda lähedal 4-5 sentimeetrit ja jõgi isegi keskelt kinni. Kõik märgid viitasid sellele, et esimeseks jääpüügiks on paras aeg kätte jõudnud.

Kodused sahmerdamised tehtud, kulgesin lõuna paiku Velise äärde. Sügava peale. Seal augu peal ees ootamas juba kaks püüdjat. Sättisin ennast neile seltsi. Infovahetus eesolijatega andis teadmise, et kala ei võta. Paar ahvenapunni hommikupoole ja rohkem miskit. Peagi mõlemad allapoole uusi auke puurima kulgesid.

Sügavas augus jääd pea 7-8 sentimeetrit. Tuuraga pidi juba vaeva nägema et paraja suurusega püügiauku sisse saada. Jää ise selline mõnus läbipaistev tume peegel, nii et käi nagu klaasi peal - kõik mis allpool toimus oli näha.

Ilm jõekäärus maru mõnus. Kuigi külma lausa 8 kraadi ja väljas päris korralik edela tuul, siis kaldaäärne võsa kõik need iilid kinni püüdis. Päikese käes lausa soe tundus. Isegi kindaid polnud vaja.

Esimene auk sisse toksitud ja kohe kiisk otsas. Nii sain esimese unna vette. Panin tolle suudmesse, puude alla. Kui juba sinna sai vantsitud, otsustasin särgede isu ka järgi poovida. Ikka unnakalu silmas pidades. Tükk aega pidin vaeva nägema, et lõpuks piisavalt väike söödakala kätte saad. Paarisaja grammiseid särgi ei hakka ju otsa panema:-) Neid tuli aga järgemööda.

Kaks unda sees kolisin ahvenate rajooni tagasi. Triibud ei tundunud just eriti aktiivsed. Auk, võtt, vaikus ... vaikus, siis järgmine võtt. Tilkusid teised ükshaaval. Kõik sellised saja grammi kanti. Vahetasin punase kirbu kuldse vastu, tulemus sellest suurt paremaks ei muutunud.

Mingi hetk kuulsin, et midagi käriseb. Pilk hääle suunas tuvastas lendu tõusnud punase lipukese. Haug tamiili kettalt maha kruttis. Vantsisin vaikselt kohale, andes kalale aega neelata. Õnneks oli tamiili suund keskvee poole, mitte kaldaaluste puude alla. Nii sai hooaja esimene unnahaug jääle venitatud. Kõva kilone koll. Aini meeleheaks sai mitu klõpsu kaameraga tehtud:-)

Järgmise unnakala kättesaamiseks käisin jälle särgede juurest noosi võtmas. Kümme kala käis käest enne läbi, kui paraja suurusega sööt otsa kargas. Vahel paar 300 grammist punasilma sekka viskas. Panin uuesti unna likku ja kolisin ahvenate juurde tagasi.

Triibud jätkasid taktis  auk = kala. Vahepeal vanu auke läbi katsudes aegajalt mõni otsa kargas. Niimoodi tilgutades päeva lõpuks ca 15 kala ära tuli, kuid vaid üks selline mis vääris ära võtmist. Nii kahesaja grammine. Miskit erilist rabamist polnud. Kala üsna passiivne, vaid põhjapealt võttis ja enamasti võtud lihtsalt otsa vajumised.

Kivi Vigala mees, kes allavoolu oli käinud põiki tagumas, polnud peale ühe löögi lisa enam saanud. Nii lahkus ta enne loojangut. Ise passisin kuni poole neljani välja ja tulin siis ka tulema. Unnalipud rohkem üles ei kerkinud.

Rõhk oli 765 mm ja langes päeva jooksul mõni mm.  Külma väljas päris korralikult - homme äkki juba suurele jõele kannatab minna?

Kasaril, 17. november 2018

Pere sai Tartusse saadetud ja nii oli terve nädalavahetus vaba. Panime Ainiga reede õhtul peale sauna plaani paika - läheme avastame Matsalu looduskaitse ala. Täpsemalt Kloostri piirkonda. Päeval otsime vimba ja seejärel pimeda peale lutsule.

Hommikul tegime webis load ära ja kella 11 paiku startisime minekule. Väljas tüüpiline eesti sügisilm. Loodus kõik ühevärviliselt hall, taevas sama värvi, korralik edela tuul lõõtsutas ringi. Novembri kohta üllatavalt soe - pea 8-9 kraadi. Tali-tali kus sa oled...

GPSi abil kenasti kohale jõudnud tegime pisut luuret, uurides esimeselt püüdjalt olukorda. Saanud juhtnöörid kätte, jätsime auto torni alla ja vantsime vasakut kallast pidi allavoolu. Jõgi selles kohas kitsas, madal ja kiirevooluline. Sügavust vast 1.5+ meetrit. Meie kallas pisut kõrgem, vastaskaldal kargasid silma vahelduva eduga üleujutatud luhad. Nii 300 meetrit parklast eemal seadsime ennast laagrisse. Olime  koha valinud võsa sisse ja see kattis tuule pisut ära. Edasi tundus kuni silmapiirini lage ala. Sinna lõõtsuvate iilide kätte kohe mitte ei kippunud.

Tonkad sisse. Vool metsik - tinad panid pidevalt lendu. Vahetasin raskemate vastu. Olin oma kolmanda kaika rulli maha unustanud (ainult varupool oli kaasas) ja nii toimetasin kahe ridvaga. Mõlemal rakendusel ülemine lips kirbu ja kärbsevastsetega, alumine mullaussidega. Pimedas sai kirbud välja vahetatud ja söödavalikusse vimmafilee lisatud.

Tunnike peale algust sain oma esimese kala - alamõõduline vimmapoiss tõstis tonkatina lendu... Püüda oli suhteliselt tüütu, sodi ujus nii palju alla voolu, et iga veerand tunni tagant sai rakendusi puhastada. Võtte ei paistnud kusagilt tulevat ja ootasime kannatlikult pimedust. Mida lähemale hämarale, seda rohkem hakkas püüdjaid saabuma. Enamus seltskondi pani allavoolu käärule minema, osad sättisid ennast sirge peale. Pimedas veel mingi seltskond neile vastaskaldal vastu sättis, justkui püügiruumi oleks vähe olnud... Rahvast oli ikka päris korralikult ja üllataval kombel kõik eestlased.

Suurest igavusest ehitasin kolmandaks püügivahendiks kahe mehe püügivahendi - vanamoodne tonka sisse viskamine. Tina käega õõtsutades ja seejärel lendu lastes. Ain hoidis samal ajal rulli pooli enda käes, nii et nöör sealt vabalt maha kerida sai. Rakendus vette visates, sidusin selle puu külge kinni.
...

Mingi aeg käis üks kohalik mees meile oma saavutustest rääkimas. Eelmine nädal oli vimmafileega 14 tükki saanud. Täna veel ei miskit (vaid üks äraminek keset päeva). Kiitis kõvasti allpool olevat ala. Seal pidavat olema sügavad (10 m) augud, kus jääpeale hea lammutada. Näitas eelmise talve fotodelt lapsevanni täit lutsuhunnikut. Mnjah, mida küll sellise kogusega peale hakatakse? Ämmale kööki põrandale kallamiseks? Allavoolu tutvustava piirkonna jutu sees käisid läbi väga erinevad liigid - koha, lõhe, merikas ... ja ka "vurrulised". Palju selles kõiges tõepõhja on ei tea.

...

Enne pimedat helistas korraga Urmas.  Huvitus, millal sauna saab. Meelitasime ta siis pimedaks meile paariks tunniks seltsi ja saatsime hiljem ees ära, et sauna soojaks kütaks.

Kaladest aga... Hämaras sai Ain ühe 40+ sentimeetrise lutsu. Seejärel veel ühe võtu, mis aga pooleli jäeti. Edasi järgnes vaikus. Kella seitsme paiku häiris keegi veel korraks tema kellukest, et siis uuesti edasi vaikida. Mul aga totaalne vaikus... Ilm muutus tasapisi selgemaks ja kuu tuli välja. Luts vaikis täiega. Ei aidanud isegi see, et Urmast ära saates talle Aini lillad kirbud kaasa sokutasime:-)

Õhtu edenes hakkasid erinevad tulukeste kandjad vaikselt kodu poole sättima. Kõik kes meist mööda jalutasid raporteerisid ümmargustest nullidest. Kellelgi ei midagi. Kell 11 andsime ka meie alla ja kobisime saunatama.

Paik tundus põnev, peab sinna uuesti tagasi minema. Järgmine kord juba kaugemale allavoolu, sügavama peale.