Tornio jõel, viimane päev, 24. august 2019

Viimane päev ikkagi läksin peale. Esimesele katsele hommikul hilja, siis kui teised juba tulemusteta maha olid tulnud. Tegin tugevas põhjatuules pooltunnikese vaevlemist ja jõudsin arvamusele, et kaldal on parem olla. Tulingi ära. Distantsiks jäi lühike ots mökki alt Tamuri kivini. Vesi oli öösel jälle kerkinud - paadisadama suur kivi oli nüüdseks vaid vähem kui kümme sentimeetrit veest väljas.

Mökki koristamine võttis oma aja ja kalamarja tegemine samuti. Uuesti hakkasin nihelema kella poole nelja paiku. Ikkagi minu nn õnneaeg ju. Väljas endiselt tugev tuul puhumas. Mõtlesin, et teen siis pool tunnikest ja tulen ära. Läks aga nii nagu Forrest Gumpil ("I just kept running") - esmalt jõudsin saareni, siis mõtlesin, et teeks natukene veel. Jõudsin männini, siis Tamuri kivini ja mina ikka veel aerutasin. Peast käis läbi, et kui juba niikaugele tuldud sai, siis vaataks pumba auku ka. Sinna jõudes tuul pisut vaibus ja juba kutsusid kärestikud. Ja kui niikaugele sai juba tuldud, siis hakkas huvitama oma kivide olukord.

Veetase täpselt selline, et kannatas kenasti oma kivisid sõuda. Võtsin nad rahulikus tempos läbi ja kuna tuul keeras ka ennast juba peaaegu maha, siis nautisin ilusat sooja ilma. Rasmuse kivi ei pakkunud midagi huvitavat. Minu kivi...see on lahe koht. Kaldaääres on ilusad suured haavad ja taamal üks maja. Haabade vahele jääb üks kask ja eelmiste aastate kogemuse pealt mäletasin, et kui maja vasak nukk ja kask ühele joonele jõuavad, siis on landid kenasti kivi ees ja see on õite magus koht.

Vaatasin aerutades vasakule, paati sirgelt alla lastes. Haavad möödusid ükshaaval,  siis oli kase kord. Niikui maja äär ja kask ühele joonele jõudsid, keerasin pilgu ritvadele. Samal hetkel punase edi kaigas vajus. Nagu kellavärk. Sain kenasti aerudega hoo sisse ja keerasin paadi risti jõega. See keegi peksles kenasti ja õhku ei karanud. Vaimusilmas kujutasin ette juba sama suurt kala, kui viis aastat tagasi sama kivi juurest... aga ei. Peagi sain aru, et vastane pole ikka päris see kes loodetud, tittilohi mässas teises otsas elu eest.

Ridvad koos, väsitasin kala ära ja vabastasin. Tahtsin veel seda kivi proovida. Juba huvi pärast, et kas lõhemamma ka juba platsis on.

Järgmise kahe tunni jooksul tegin kolm tiiru. Erinevaid viise proovides - lihtsalt peale aerutades, pausi tehes, eemale hooga keerates. Ei miskit. Kui seal keegi ka oli, siis oli ta oma noorest kamraadist õppust võtnud. Lõpuks väsisin sellest lühikesest distantsist ja läksin õhtu ning reisi lõpetuseks veel ühele tiirule.

Vastutasuks sain pumba augus saksa jässele löögi. Olin paadi just kaldapoolsest servast risti jõge keeranud ja ise uudistasin üle õla, et veealus ikka õigesse suunda minema hakkaks. Kuulsin kärtsu ja pilgu peale visates oli ritv paindes. Panin küll aerudega hoogu juurde, kuid maha magasin - ritv sirgus. Vähemalt oli mõnus elevus enne reisi lõppu.

...

KOKKUVÕTVALT olid tunded selle korra Lapi reisist kahetised. Kala nagu sai saadud - suur külmakast sai triiki kalafileed ja marja täis. Kodusolevasse sügavkülma toppimine osutus suureks probleemiks. Rohkem poleks sinna mahtunud ja  ega meie pere aasta jooksul rohkem ära ka ei sööks.

Kalade suurused olid ka igati ok, kuigi päris kolli ei saanud. 8.3, 7.0, 6.5, 5.0 ... kolm kossi ka veel juurde. Hea selle juures, et kõik suuremad olid marjakalad.

Mis aga närima jäi oli see, et ega ma päris lõpuni ei saanudki endale toimivat taktikat. Võtte oli nii vähe, et see kõik pigem juhuslikkusele viitas. Tõsi, suurem osa tulid ühest piirkonnast, aga need ka väga erinevate aerutamise viiside peal. Mingit kindlustunnet, et nii tuleb teha, küll ei tekkinud.

Vesi oli muidugi ka selline, mida polegi  enne kogenud. Eelmine aasta oli ka madal, aga mitte nii hullusti. Veetase pani püügipiirkonnale selged piirangud peale, mis mulle aga eriti ei istu. Mulle meeldib kive sõuda, nende eest ja tagant kala meelitada. Nüüd tuli sisuliselt kogu aeg voolu rennis passida, sest kudekivide juures vesi olematu. Maa pealt kala ju ei püüa...Samuti ei saanud ma järjekordselt sina peale tupo jõe auguga - kolm võttu ja üks kossi vaid. Hoolimata Juho õpetusest, kuidas augu lõpus olevat kivi rünnata, ei saanud sellest kohast võttugi.

Ilmselt tegin taktikaliselt vale otsuse kasutada kuute ritva - ilmselgelt olen õpifaasis nendega oluliselt kohmakam ja käänakutel alalhoidlikum, kui nelja kasutades. Sõidustiil ilmselt mängu muudab ja tulemust mõjutab. Samas enamus soomlasi juba samuti kuuega püüab, nii et tuleb harjutada...

Natukene kahetsen ühte asja - oleks pidanud ikkagi kajaloodi kaasa võtma. Oleks saanud trasse salvestada ja vooluservadest pisut täpsema pildi. Madala veega tundub see kala ärritamine väga täppisteadus olevat. See kuidas ja millise nurga alt sügavast madalale landi tüürid.

Kahju on sellest, et oma lemmik veetase alles lõpus kohale jõudis. Tuleva nädala veetase on just selline, millega konkreetseid kive sõuda. Usun, et kohale jäänutel tuleb hea nädal - Tarvi tegi sel ajal kui ma juba koduteel olin otsa lahti. 7,7 kilone must tont tupo jõe augu alt. Õhtupoole koos Marviniga viiene esimese kärestiku kõrvalt ka veel lisaks.

Lõpetuseks - aga selle eest kala marja sai lusikaga söödud nii, et isu täis. Järgmine Lappi minek siis juba vähem kui aasta pärast. Jaanipäeva paiku,

PS! Üks uus ebausk tekkis see reis - imelikul kombel sain kolm suuremat kala, siis kui habeme ära ajasin:-) Nii et pardel kaasa:-)

Tornio jõel - meeldiv üllatus, 23. august 2019

Peale lõunat, nii kella kahe paiku, käisin tunnikeseks peal. Vaatasin, et hea paraja tugevusega lõunatuul tõusis ja kasutasin seda ära. Tegin korra oma mökki juurest alla saareni ja seejärel korra ka tupo jõe suudmest samale maale. Tuul oli mõnus ja aitas kenasti voolule vastu saada. Võttu aga ei pakutud. Sodi selle eest kuhjaga.

Bensiin oli mul üsna otsakorral ja nii pidin maha tulema. Tegin lõunasöögi ja võtsin kütust juurde. Oma kalaõnne ajal, kella kolme paiku, läksin uuele katsele. Väljas hakkas vaikselt pilve tõmbama ja tuule oli vähe vaiksemaks tõmmanud. Ilm muutumas. Jälle.

Sodi on jões nii palju, et ritvade pideva puhastamise peale kuluv aeg ja püügimaa kadu selle läbi on päris suur. Nii otsustasin, et kolin nelja kaika peale üle. Kaks jätsin varuks, et kui sasi tuleb siis hea kohe varnast võtta. Esimene laskumine mökki alt, sügav vagu, noorte kaskede juurde. Ühel hetkel enne kaski üks harjus otsa kargas ja parima püügi piirkonna sisuliselt ära raiskas. Kala tagasi laskmise ajaks olin juba august üle. Korjasin ridvad kokku ja läksin tegin veel sama tiiru. Vaikus.

Pikki tiire ei tahtnud teha, kuna tundus, et sodi puhastamise jaoks tuleb niikuinii 10-15 minuti jooksul ridvad välja võtta. Nii võtsin järgmise lühikese otsa ette. Tupo jõe auk, enne madalikku ridvad välja, landid puhtaks ja peale madalat uuesti vette tagasi. Lantide puhastamist palju, kalavõttu aga mitte.

Ei jätnud jonni ja panin veel korra ridvad kokku ning tegin järgmise lühikese otsa mökki alt. Tulemus jäi samasuguseks. Trass ise nõuab korraliku sõudmist ja järgmiseks katsumuseks mul enam tahtmist polnud. Vaikselt hakkas siiber saama sellest vetemassiga võitlemisest. Kontrollisin landid üle ja suundusin allavoolu minema.

Lootsin, et tuul õhtuks vaibub ja saan minna kontrollima oma allpool olevaid kive. Esialgu aga puhus veel parajalt ja nii mõnulesin pika osa teest kuni suure männini tugevas voolus. Tuul tegi oma töö ära ja landid mängisid. Aerudega vaid suunda andma pidin. Suure männi auku seekord ei läinud, tuul oleks mu seal vastuvoolu ära surunud. Tulin voolust välja alles enne kivi (edaspidi on selle nimi Tamuri kivi, kuna ta sealt mingi päev võtu sai) ja hakkasin selle esist kammima. Seejärel kivi vasak külg. Ei midagi.

Vajusin vaikselt vooluga kaasa, üritades kivitagust voolujoont hoida. Kivist juba umbes kolmkümmend meetrit möödas, otsustasin, et aitab küll ja tõmban paadi teisele kaldale pumba auku ära. Tegin aerudega risti jõge umbes kümme tugevat tõmmet, mille järel paadi veel korraks otseks tagasi tõmbasin ja samal hetkel kui selle liigutuse ära tegin, vajus vasakult teine kaigas alla. Rahulikult ja konkreetselt. Kuna paadi hoog oli inertsist veel sees, siis kärr tuli automaatselt järgi. Andsin aerudega soome ranna suunas veel hoogu juurde ka... Kärr oli meeldivalt ühtlase tooniga:-)

Lasin igaks juhuks jõe keskele ära, et vool paati ka kandma hakkaks ja kala ülesvoolu paadist jääks. Saanud oma tahtmise kerisin teised ridva välja. Nüüd oli aega. Kärestikuni oli pikalt minna, võtsin rahulikult. Võib-olla liigagi...

Mingi hetk tegi kala eemal plärtsaka, aga suurust ei näinud. Seejärel järgnes paadile üsna taltsalt, kuid paadist nii kümne meetri kaugusel läks triangel lahti. Korralik hüpe õhku, oo ilus kala, seejärel sööstmised sinna ja tänna. Korraks ka paadi alla trügis, aga olin selleks valmis ja peagi ta sealt välja tuli.

Ühel hetkel tundus, et nüüd oleks aeg kongits võtta ja proovida. Tunne oli ikka väga vale. Kalale pihta ma sellega ei saanud ja oli ilmselt millimeetrite mäng, et terav ots tamiili ei riivanud. Järgnes mingi viis minutit kassi hiire mängu. Lugesin palvesõnu sinna ja tänna... Kala oli kui käega katsuda, aga igakord, kui kongitsa välja sirutasin, järgnes vägev sööst. Uhke saba veest poolenisti väljas justkui lehvitades. Korra juba peaagu uuesti ulatusin kongitsaga haarama, aga ei, ikka sööstis minema. Sidurit ka peale ei tahtnud keerata, sest lant oli suust väljas ja ei tundunud just väga hästi kinni olevat.

Väsimatu võitleja muudkui sööstis ja sööstis. Kogu see jant kestis ja kestis. Vool viis meid juba pumba auku. See jäi peagi selja taha. Seejärel kiige koht. Kärestikuni oli vaid alla saja meetri minna. Muutusin juba üsna närviliseks ja mõtlesin, et tõmban paadi kaldale ära... aga ühel hetkel pakuti veel ühte võimalust ja paadis ta oligi. Kiirelt nuiaga kopp-kopp ja juba tormasin mootorit sisse laskma. Kärestikuni oli jäänud vaid mõnikümmend meetrit minna.

8.3 kilone, emane lõhe, tumedam kui eelmised. Marja 1.3 kilo. Kala oligi lõpuks vaid ühe konksuga kinni. Tegijaks järjekordselt rohekas edi. Teised kaasärritajad vees olid: saksa jässe, must-kollane jässe ja hk haba punane. Mälu järgi esimest korda sain lõhe siis, kui liinidel olid prügikorjajad peal. Siiamaani olin kogu aeg põdenud, et äkki ta ikka ei võta kui need on peale pandud. Näe võttis küll.

Õhtul, kui teised peale läksid oli väljas mõnus püügilm. Tuulevaikne. Sompus. Ise rohkem ei kippunud - minu püügisuga siin ja selleks korraks on ühel pool. Selg valutab. Sõudmise tahtmine kadus juba ammu. Kaladest piisab nüüd ka. Mõlemad nädala miinimum eesmärgid said topelt ületatud. Homme on küll veel üks päev, aga väga enam ei viitsi püüda. Põhimõtteliselt kuulutasin reisi lõppenuks.

...

Tamur sai õhtuse püügi käigus saare kõrvalt ühe võtu. Kala tõmbas edi konksu sirgeks ja pääses plehku. Sidur oli ilmselt liiga kinni keeratud. Teistel võtte polnud.