Tornio jõel - meeldiv üllatus, 23. august 2019

Peale lõunat, nii kella kahe paiku, käisin tunnikeseks peal. Vaatasin, et hea paraja tugevusega lõunatuul tõusis ja kasutasin seda ära. Tegin korra oma mökki juurest alla saareni ja seejärel korra ka tupo jõe suudmest samale maale. Tuul oli mõnus ja aitas kenasti voolule vastu saada. Võttu aga ei pakutud. Sodi selle eest kuhjaga.

Bensiin oli mul üsna otsakorral ja nii pidin maha tulema. Tegin lõunasöögi ja võtsin kütust juurde. Oma kalaõnne ajal, kella kolme paiku, läksin uuele katsele. Väljas hakkas vaikselt pilve tõmbama ja tuule oli vähe vaiksemaks tõmmanud. Ilm muutumas. Jälle.

Sodi on jões nii palju, et ritvade pideva puhastamise peale kuluv aeg ja püügimaa kadu selle läbi on päris suur. Nii otsustasin, et kolin nelja kaika peale üle. Kaks jätsin varuks, et kui sasi tuleb siis hea kohe varnast võtta. Esimene laskumine mökki alt, sügav vagu, noorte kaskede juurde. Ühel hetkel enne kaski üks harjus otsa kargas ja parima püügi piirkonna sisuliselt ära raiskas. Kala tagasi laskmise ajaks olin juba august üle. Korjasin ridvad kokku ja läksin tegin veel sama tiiru. Vaikus.

Pikki tiire ei tahtnud teha, kuna tundus, et sodi puhastamise jaoks tuleb niikuinii 10-15 minuti jooksul ridvad välja võtta. Nii võtsin järgmise lühikese otsa ette. Tupo jõe auk, enne madalikku ridvad välja, landid puhtaks ja peale madalat uuesti vette tagasi. Lantide puhastamist palju, kalavõttu aga mitte.

Ei jätnud jonni ja panin veel korra ridvad kokku ning tegin järgmise lühikese otsa mökki alt. Tulemus jäi samasuguseks. Trass ise nõuab korraliku sõudmist ja järgmiseks katsumuseks mul enam tahtmist polnud. Vaikselt hakkas siiber saama sellest vetemassiga võitlemisest. Kontrollisin landid üle ja suundusin allavoolu minema.

Lootsin, et tuul õhtuks vaibub ja saan minna kontrollima oma allpool olevaid kive. Esialgu aga puhus veel parajalt ja nii mõnulesin pika osa teest kuni suure männini tugevas voolus. Tuul tegi oma töö ära ja landid mängisid. Aerudega vaid suunda andma pidin. Suure männi auku seekord ei läinud, tuul oleks mu seal vastuvoolu ära surunud. Tulin voolust välja alles enne kivi (edaspidi on selle nimi Tamuri kivi, kuna ta sealt mingi päev võtu sai) ja hakkasin selle esist kammima. Seejärel kivi vasak külg. Ei midagi.

Vajusin vaikselt vooluga kaasa, üritades kivitagust voolujoont hoida. Kivist juba umbes kolmkümmend meetrit möödas, otsustasin, et aitab küll ja tõmban paadi teisele kaldale pumba auku ära. Tegin aerudega risti jõge umbes kümme tugevat tõmmet, mille järel paadi veel korraks otseks tagasi tõmbasin ja samal hetkel kui selle liigutuse ära tegin, vajus vasakult teine kaigas alla. Rahulikult ja konkreetselt. Kuna paadi hoog oli inertsist veel sees, siis kärr tuli automaatselt järgi. Andsin aerudega soome ranna suunas veel hoogu juurde ka... Kärr oli meeldivalt ühtlase tooniga:-)

Lasin igaks juhuks jõe keskele ära, et vool paati ka kandma hakkaks ja kala ülesvoolu paadist jääks. Saanud oma tahtmise kerisin teised ridva välja. Nüüd oli aega. Kärestikuni oli pikalt minna, võtsin rahulikult. Võib-olla liigagi...

Mingi hetk tegi kala eemal plärtsaka, aga suurust ei näinud. Seejärel järgnes paadile üsna taltsalt, kuid paadist nii kümne meetri kaugusel läks triangel lahti. Korralik hüpe õhku, oo ilus kala, seejärel sööstmised sinna ja tänna. Korraks ka paadi alla trügis, aga olin selleks valmis ja peagi ta sealt välja tuli.

Ühel hetkel tundus, et nüüd oleks aeg kongits võtta ja proovida. Tunne oli ikka väga vale. Kalale pihta ma sellega ei saanud ja oli ilmselt millimeetrite mäng, et terav ots tamiili ei riivanud. Järgnes mingi viis minutit kassi hiire mängu. Lugesin palvesõnu sinna ja tänna... Kala oli kui käega katsuda, aga igakord, kui kongitsa välja sirutasin, järgnes vägev sööst. Uhke saba veest poolenisti väljas justkui lehvitades. Korra juba peaagu uuesti ulatusin kongitsaga haarama, aga ei, ikka sööstis minema. Sidurit ka peale ei tahtnud keerata, sest lant oli suust väljas ja ei tundunud just väga hästi kinni olevat.

Väsimatu võitleja muudkui sööstis ja sööstis. Kogu see jant kestis ja kestis. Vool viis meid juba pumba auku. See jäi peagi selja taha. Seejärel kiige koht. Kärestikuni oli vaid alla saja meetri minna. Muutusin juba üsna närviliseks ja mõtlesin, et tõmban paadi kaldale ära... aga ühel hetkel pakuti veel ühte võimalust ja paadis ta oligi. Kiirelt nuiaga kopp-kopp ja juba tormasin mootorit sisse laskma. Kärestikuni oli jäänud vaid mõnikümmend meetrit minna.

8.3 kilone, emane lõhe, tumedam kui eelmised. Marja 1.3 kilo. Kala oligi lõpuks vaid ühe konksuga kinni. Tegijaks järjekordselt rohekas edi. Teised kaasärritajad vees olid: saksa jässe, must-kollane jässe ja hk haba punane. Mälu järgi esimest korda sain lõhe siis, kui liinidel olid prügikorjajad peal. Siiamaani olin kogu aeg põdenud, et äkki ta ikka ei võta kui need on peale pandud. Näe võttis küll.

Õhtul, kui teised peale läksid oli väljas mõnus püügilm. Tuulevaikne. Sompus. Ise rohkem ei kippunud - minu püügisuga siin ja selleks korraks on ühel pool. Selg valutab. Sõudmise tahtmine kadus juba ammu. Kaladest piisab nüüd ka. Mõlemad nädala miinimum eesmärgid said topelt ületatud. Homme on küll veel üks päev, aga väga enam ei viitsi püüda. Põhimõtteliselt kuulutasin reisi lõppenuks.

...

Tamur sai õhtuse püügi käigus saare kõrvalt ühe võtu. Kala tõmbas edi konksu sirgeks ja pääses plehku. Sidur oli ilmselt liiga kinni keeratud. Teistel võtte polnud.