Peale hommikust püüki molutasin mõnda aega niisama. Sõin, kirjutasin blogi, isegi tööasju sai tehtud. Kella kolme paiku mõtlesin, et lähen teen ikka ühe tiiru enne õhtust vooru ka. Ennegi päeval kalu saadud, ka sellise laus-päikesega nagu oli täna pealelõunal. Õhk soojenes kahekümne kraadini ja nii jätsin kahlakad sedapuhku koju.
Jõe ääres vaatasin, et kõik teised paadid kaldas ja ei ainsamatki hingelist püüdmas. Vaid Unto askeldas paatide juures ja asus ühte neist ranna juurde viima. Kallasin oma mootorile bensiini juurde ja vaatasin ise silmanurgast huviga, et millist trassi pidi ta üles sõidab.
Asjad korras võtsin suuna nagu ikka tupo jõe auku. Lõuna tuul oli üsna õrn ja nii arvestasin lantide sisselaskmisega pisut valesti. Viimane kaigas leidis oma koha ridvahoidjas juba peale seda kui paat "väravast" läbi vajus. Ehk sügava alguse magasin maha. Seekord võtsin augu vasakpoolse osa ette. Ja põhjalikult, korralikult aerutades, sest tuul ei tahtnud kohe üldse kaasa aidata. Kiskus hirmus palavaks ja tegin esimese õlle lahti.
Tupo augu järel tõmbasin paadi soome kaldasse ja sättisin ennast piki sügavamat vagu allapoole kulgema. Seejärel juba kahe noore kase juures olev süvik. Kohusetundlikult sikk-sakk võtsin selle vaikses tempos läbi. Sügavik hakkas juba läbi saama ja tegin järjekordse sikk-sakki soome kalda poole. Paar aerutõmmet hiljem vasakult teine kaigas vajus...Kuigi käed toimetasid automaatselt ja vajutasid hooga aerudele, päästes kõrvadele valla meeldiva kärina, siis peas valitses mõni sekund ooteaega. See on nii kummaline tunne, kui sa oled tundide kaupa oodanud seda hetke, teinud korduvalt sama manöövrit ja siis sa näed et võtab. Keha toimetad automaatselt, peas aga kõik kuidagi hangub. Justkui aegluubis käib mõistuset läbi tekst, "ahh et võttis jah". Mõne hetke pärast toimus kompuutris restart ja olukorra reaalsus tekitas ärevuse. Pulss kargas üles, kogu olek oli ähmi täis.
Õnneks oli ritv korralikult paindes ja kärr olemas. Tõmbasin paadi pisut kalda poole, et ka vool aitaks tamiili pinges hoida. Seejärel asusin teisi ritvu välja toimetama. Samal ajal kala aga kuidagi väga rahulikult toimetades hakkas justkui paadile kaasa ujuma, aga mitte hooga vaid justkui teda järgi vedades. Ohh kurja, tittilohi käis peast läbi. Majandasin oma ridvad kokku ja haarasin lõhe toki. Paat oli selleks ajaks juba peaaegu Iivika kivini langenud. Viie ridva välja võtmine võtab ikka aega...Venitasin siis lõhet lähemale, tuli teine suhteliselt leplikult, kordagi pinda tulemata. Kala oli juba peaaegu paadi juures, kui põhjast välgatust nägin. Kala keeras ja peksles üheaegselt ja see küll tittilohi suuruse helk ei olnud.
Kratsisin siis mõnda aega kukalt. Kas saan viiekümne meetriga kala enne kätte, kui madalasse paat vajub. Või mitte. Kala vastas ise, pannes meeleheitliku sööstuga paadist kaugele eemale. See pani otsuse paika. Lükkasin ridva uuesti hoidjasse ja andsin aerudele valu. Tõmbasin paadi hooga keset jõge vabamasse vette, kala samal aja kärriga slepis vedades.
Paati käima tõmmates avastasin ootamatult, et mootori bensiinikork on kadunud. Olin selle ilmselt korralikult kinni keeramata jätnud, kui Unto paadisõitu jälgisin ja mingi hetk sõidu ajal ilmselt vette pudenes. Päikese mõjud ilmselgelt:-)Õhtuks enam peale ei läinud. Nautisin niisama molutamis. Mõnus oli olla. Nädala eesmärk sai kenasti täidetud:-)
PS! Ridade kirjutamise ajal tõi Tamur ühe tittilohi ära. Õhtu on aga alles noor.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar