Hommikul mõtlesin magada. Ilmateade lubas kuni kella kümneni kerget põhja tuult ja seejärel pidi tuule lõunasse keerama. Lisaks päike koos vahelduva pilvisusega kogu päeva jooksul, mis õhtuks vihmapilvedega pidi asenduma. Kell seitse aga, kui silmad lahti tegin ja aknast udune olustik vastu vaatas, ajasin vammused selga. Jõe äärde marssides sain aru, et hilja - esmalt naabrimees seitsmesega vastu jalutas ja 10 minutit hiljem doktorihärra koguni 11 kilosega randus. Mnjah, magavale kassile hiir suhu ei jookse.
Panin siis ka oma ridvad kokku ja suundusin tupo jõe auku. Sealt alla tulles kadus udu kus seda ja teist ning pilve tagant hakkas päikene piiluma. Krt küll... Tegin kaks tiiru saareni ja kell kümme kooserdasin koju magama. Null mis null.Lõuna paiku läksin järgmisele katsele. Tuule oli kenasti lõunasse keeranud ja nii sain tupo jõe august alla tulla väga aeglases tempos. Katsusin kõik kohad sentimeeter haaval läbi ja kui ühes kohas keegi sulpsatuse pakkus, siis selles veel kaks korda. Igaks juhuks. Ridvad ei vajunud. Tunnikene augul kulutatud, võtsin ette Jaanuse maja aluse ja passisin seal veel tundi poolteist. Ei midagi. Isegi mitte puudutust mõne väiksema kala poolt. Kolmest tulin maha.
Kui tund aega hiljem õhtusele püügile läksin, valitses jõel juba paras maru. Tuul oli kiirust juurde kruttinud ja osutus nii tugevaks, et ka kõige kiiremal lõigul pidi olema aerutamata, et paat vähegi allapoole vajuks. Vaiksemal lõigul pidi lausa paadile hoogu tagurpidi juurde andma. Päris kentsakas püük oli. Tundus üsna trööstitu olukord....
Ma ei tea kuidas teistel, aga mul on sellel jõel aegajalt sellised võtuta pausid, et jõuan selle aja jooksul üsna mitu staadiumi läbida. Alguses on ootus - tuled kohale, ilus jõgi, kalu täis, no nüüd läheb andmiseks... Pool päevakest tühja sõidetud jõuad järgmisse faasi - lootus. No kunagi tuleb ruletis punase järel kindlasti must, sama ka siin. Küll see vaikus kunagi lõpeb...Kolmas faas on tigedus. Sõuad ja mõtled, et kaua võib. Iga töö peaks saama tasustatud, aga see sõudmine ei tundu seda mitte toovat. Neljas etapp on tülpimus. See jõuab pärale enamasti siis kui teised saavad, ise aga tühja aerutad. Täna sinna välja jõudsin...Viies faas aga...
...
Kogu see püügiolukord oli nii kentsakas ja seetõttu üsna lootusetu, et tegin mökkisse mineku plaane. Mõtlesin, et lähen kuidagi sinna Iivika kivini ära ja siis aitab. Ainult et paat ei tahtnud kuidagi tuule tõttu sinna välja jõuda.
Olin just augu osa lõpetamas ja jõudnud sinna, kus vool kiirelt paati tavaoludes edasi lükkab, kui korraga paremalt kolmas ritv vajus. Ja koheselt kärr-kärr-kärr otsa. Järgmine hetk juba eemal kala pinnas tagurpidi salto tegi. Vajutasin aerudele ja korjasin ridvad kokku. Nüüd oli tuulest abi. Too hoidis paati paigal ja ei lasknud tamiilil lõtvust sisse tulla.Ridva kuidagi paati saadud - moodustus korralik segadus, mida hiljem õhtul veerand tundi klaarisin - haarasin ridva kätte ja tõusin paadis püsti. Lõhe oli üsna kaugele sööstnud, nii umbes 100 meetrit allpool. Järgnes kõva kümme minutit mässamist, mille jooksul pakuti lõhepüügi parimaid maiuspalasid. Hüppeid igale maitsele, sööste sinna ja tänna, katset paadi alla trügida jne. Olin lõpuks juba saarele kõrvale vajunud, kui kongitsaga kala paati sain. Yesss, kaikus üle jõe...
Lantidest olid selle triivi ajal (olen neid viimasel ajal vahetanud nii sageli nagu tonka püügil usse) otsa seotud: saksa jässe, puna-must lilli, MTO (või MIO, ei loe enam keele pealt välja), punane edi, uus saksa edi ja väike must hejo. Lõhe käivitajaks osutus ... loomulikult punane edi.Emane lõhe. 6.5 kg. Saba oli kuidagi räsitud... Päev tehtud. Nädal ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar