Karikko day, 29. september 2023

Täna õhtul keerab ilma ära. Tuul tõuseb ja keerab edelasse ning hiljem loodesse. See tähendab, et mereääre olud muutuvad veelgi ebameeldivamaks. Juba lõunatuulegagi on mul sellest pidevast undamisest kopp ees. Õnneks eile oli rahulikum ja sai pisut taastutud.

Hommik oli rämedalt pime. Sompus ja pilvine. Poole kümne paiku peale minnes suundusin juba traditsiooniliselt Hannu haru lõppu. Neli võttu, null otsa jäämist. Ilmselt punnid. Tegin testimiseks ka teises kaldas ühe ankru ja sain isegi ühe võtu. See tundus vähe tugevam kala, võtu järgi. Kuna hommik pole sellel jõel kunagi eriti hea, siis mõttes sättisin õhtul samasse paika tagasi tulla. Siis kui vool tugevam ja kala närib rohkem.

Jätsin püügipaiga selja taha ja suundusin joonelt mere äärde. Oma traditsioonilisse püügipaika. Mingi võõras eestlaste paat oli ka seal sirgel askeldamas. Üks oli veel hullult suure habemega, ilmselt mingi jõuluvana sugulane. Tõmbasid hirmsa hooga ankrut enda järel, kui ülevalt poolt alla suundusin. Jube kahtlased vennad, hoidsin igaksjuhuks eemale :-)

Algus oli vaikne. Loopisin juba traditsioonilisi värve, ei miskit. Järsku prahvatas - ilm ju hoopis tumedam kui tavaliselt. Kolisin "mootoriõli" laadsetele toodetele üle ja peagi võtte hakkasin saama. Kella kümne ja üheteistkümne vahel oli täitsa tore. Kala küll ei võtnud ketti, aga igav ka ei hakanud. Loomulikult jätkus trend, et otsa jäädi üliharva. Kui lõunast esimesele trollile läksin, olin saanud 12st võtust vaid 3 paati. Sort aga kena, üks alla ja kaks üle kilo. Suurem 2 kilone.

Trollimine ületas kõikvõimalikud saagihimuliste unistused. Mitte et saaki vaja oleks, aga kes siis võtule ei ütleb. Sain vaevu sada meetrit viidika/punase kõhuga karikkot sõidutada, kui esimene pooleteisene otsa lendas. Kala paadis, uuesti trollima ja sama koha pealt teine. Loodi pilt ka lubas ühte ja teist, nii ankrusse paningi. Jigi aga...no ei miskit puudutust ka. Polnud lihtsalt jigivõtu aeg.

Uuesti vobler paadile sabasse ja kolmas kala lendas otsa.  Tuleb tunnistada, et osad kohad tõesti lendavad otsa ja võitlevad nagu haugid; teisalt osad käituvad kui järgi veetav narts. Natukene aega hiljem ka neljas koha. See ajas juba pisut närvi ja nii tegin rohelisest poist allavoolu ala korraliku "läbi kammimise", pannes paadi viskepikkuste kaupa ankrusse. Kogu selle suure võimlemise tulemusena sai paar võttu ja ühe normaalse koha.

Kella kaheks oli minu jigivorm tänaseks lahtunud. Tüdimus, väsimus... Trollisin kodu poole minema.

Minu jaoks on trollimine nii puhkamiseks kui ka teatud alade läbi kammimiseks, et aru saada kus veel võiks jigitada. Seekordne landi järgi vedamine oli aga ootamatult aktiivne. Samal sirgel lendas kolm koha otsa. Jigitades neis paikades aga ei miskit. Jätsin siis mingi lõigu vahele ja trollisin tünni alla. Kahesaja meetriga kaks kala. Seal oli sellise vooluga jigitamiseks natukene liiga palju meetreid all ja nii suundusin järgmiseks juba hooga hommikusse tsooni.

Lootused olid suured, aga entusiasm suhteliselt madal. Jigitamise isu oli kustunud ja kui mõne viskega midagi ei pakutud, tulin kella neljast hoopis maha ära. 

Kokku siis neli jigikala ja üheksa trollikala. Kuna trollimisel lõi liiga aktiivselt koha otsa, siis mõtlesin uue reegli välja. Kalad, kes nööri lõdvaks lastes otsa jäid, need said paati. Kes kasutas võimaluse ära, see sai minna. Nii tuli koju kokku kaheksa kala. Suurim 2.6 kg.

Kalev ja Silm sai seitse koha. Kõik jigiga. Sort neil seekord lahjem.

Päikesepäev, 28. september 2023

Tänane plaan viis meid teisele poole linna. Polnud sinna veel läinud ja mereäärne rutiin vajas vaheldust. Hommikul tegin trenni ja siis poole üheteistkümnest peale. Ilmateade lubas lõpuks imeilusat ilma - päikest, olematut tuult, sooja. Nii tuli ka. Imeliselt ilusa ilmaga päev oli pea õhtuni välja. Peale kella nelja läks kergelt pilviseks, aga ei miskit hullu.

Alustasin Hannu haru ristist. Kuus viset ja viis võttu. Kolm sain kätte, konnad. Üks äraläinutest oli ka normaalne, nii kilone. Seejärel jahtus võtt ära ja uuesti käima ma neid ei saanudki. Trollisin linna poole minema.

Diivani augu ala. Jalakäijate silla eelne ala. Tööstusrajooni alune ala. Rekordkoha tsoon. Null võttu. Jigitada ei andnud, vool nii mega tugev, kõvasti kõvem kui mere ääres. Ilmselt delta lahustab seal selle voolu ikka ära.

Kell üks otsustasin, et aitab. Mere äärde hooga. Lootused olid kusjuures kohale jõudes päris suured, sest üle pika aja sai päikesega püüda. Algus aga oli jumala jama. Üksikud võtud, otsa ei jää. Tund aega piinlesin, seejärel läksin trollima. Kolm võttu, üks kilone kaasa. Siis uuesti jigitama.

Kella veerand viie paiku hakkas juhtuma. Esialgu mitme minutiliste vahedega, lõpuks käima läks. Mõnusad paugud, aga kala otsa ei jää. Üks tagant löömine, mille järel väga kena kala mõned sekundid otsas. Õõtsutas ritva ühe koha peal ja siis kukkus ära. Neli kala lõpuks ikka välja meelitasin, seitsmeteistkümnest võtust!

Värvidega olid segased lood. Roheline oli kindlaim valik, aga järjest seda loopides ei toimunud midagi. Vahele miski muu lant ja siis uuest roheline... Huvitavaim periood kestis pea viieni ja seejärel jahtus plats maha.

Trollisin seejärel minema. Hannu haru otsas tegin veel paar viset ja sain veel ühe mõõdukoha. Kokku siis jigitades täna viis mõõdukoha ja paar punni ning üksik ahven. Trollides kolm kala, kaks neist mõõdus. Suurim 1.7 kilo, jigitades.

Kalev ja Silm said kuus koha.

Täna tekkis tunne, et vist hakkab aitama. Peaks varsti tagasisõidu piletile mõtlema.