Siiapüügi hooaja avamine, Pärnu jõgi, 31. jaanuar 2015

Reedel sai maale tuldud, sauna nauditud ja laupäeva hommikuks kella kaheksaks kell pandud. Ega kala ole jänes, et teda varem püüdma peab minema:-)

Juhtus aga nii, et niikui heledamaks hakkas kiskuma, kadus uni kui keravälk. Vedelesin veel voodis kolmveerand kaheksani ja siis hiilisn magamistoast välja. Paar kohvi, uudised netist läbi loetud - kaua võib sõdida - ja kella üheksast istusin autosse. Pärnu. Samasse kanti kus eelmine kord.

Ilm muidugi üsna vastik ... tuul kagust, sompus, pime nagu november, sula. Lisaks miskit paska lubas päeva jooksul sealt ülevalt poolt alla tulla. Tuju aga mõnus. Kaks päeva püüki ees ootamas. Mille üle siin kurta. Tatsasin aga rõõmsalt oma eelmise korra vimma tsooni. Vool nädalaga oluliselt vähenenud. Pea kohe väiksema marmõssi peale üle kolisin. Kammisin vimmatsooni kolme-nelja auguga läbi ja konstanteerisin fakti - kuidagi väga sarnane antivõtt kui eelmine nädal. Vahepeal ahvenapaiga peal proovisin ja ühe saja grammise välja võlusin. Jätku ei tulnud. Ega siis ahven parvekala ole:-). Lohutust pakkus teadmine, et vähemalt nulli peal pole...

Tagasi vimma tsooni, mis ei andnud midagi. Olin mõttesse võtnud, et tundi kaks kulutan siin ja siis teen kand ja varvas eemal olevatesse vimmasügavikesse. Tegin veel ühe augu enne minekut kümme meetrit vimmatsoonist alla voolu, ikka samale joonele. Paari mänguringi järel korra põhja peal nagu krõps läbi käis, kuid jätku ei tulnud. Viis minutit hiljem, heietades mõttes seda, et kohe tõusen ja viiskümmend meetri edasi kolin, kui põhjapeale langetades kirp korraks nagu põrkas üles. Haakimisele midagi ei järgnenud. Edasi mängimisele ka mitte midagi. Kiisk? Ei see peaks ju nagu tarakan kogu aeg kukil olema. Ahven, no see selle aja peale närvi peaks minema. Jälle minutit viis edasi, kui paarikümne sentimeetri kõrgusel põhjast nooguti stoilse enesekindlusega alla vajus. Ja jälle haakimine tühja. No kurat, see oli ju võtt ometi? Vaikselt hakkas tekkima tunne, et hallutsinatsioone näen. Möödus veel viis minutit, mängisin tavalises tempos allapoole, jõudsin põhja peale välja. Lasin voolu mõjul põhjas kirbul kaks senti edasi libiseda, kui nooguti tardus paigale...

Haakimine ja taga. Nagu kännu taga. Vaikselt vonka vonka keegi allpool jõnksutas, kuid ülespoole ei kippunud tulema. Paarikümne sentimeetri haaval venitasin, kuniks kala augu lähedale jõudis. Siin sai ta aru, et miski on valesti ja justkui talveunest ärgates sööstis põhja tagasi. Uuesti vaikselt lapates ülespoole, uuesti kiirelt tamiili vilisedes põhja tagasi. Nii neli korda järjest. Kuniks kala augu alla välja jõudis ja seal vaikselt peaga peksles. Auku ta lõpuks sai. Siig. Hilisem kaalumine 740 grammi andis. Kala ilmselt tükk aega ennast liigutada polnud viitsinud, sest üsna mitu ussi kala küljest jää peale jäi. Adrenaliini pakkus siig rohkem kui rubla eest:-)

Fotod tehtud, kuidagi kala veristatud ja kasti mahutatud alustasin uue püügiga. Minuti kümme ei toimunud midagi, mõtted juba edasimineku juures, otsustasin et teen ühe augu viis meetrit edasi. Ridva jätsin vanasse auku ja läksin puurima. Auk tehtud, vantsisin tagasi ja nagu kombeks tegin veel viimase tiiru selle augul, enne uuele augule kolimist ... Sain vaevu kümme sentimeetrit põhjast kõrgemale kui keegi konkreetselt laksu noogutile virutas. Ja jälle nagu kännu taga. Tükk aega venitamist, jooksud siia sinna, auku kuidagi tulla ei tahtnud, kuid taevataadile öeldud sõnad "ära mine - ära ole haug - ära mine", andsid lõpuks positiivse tulemuse ja järgmine siig jääle potsatas. Törts suurem kui esimene, 850 gr. Meel seitsmendas taevas.

Auk hea, vaja edasi püüda, polnud enam kuhugi kiiret. Pika mängitamise peale tulid alla aga hoopis teised liigid ahven-nurg-kiisk ja pool tundi hiljem tuletasin meelde vanade kalameeste tarkust, et kes ei otsi see ei leia. Ikkagi edasi. Allavoolu. Võtsin mõnekümne meetriste vahedega, mängisin natuke kalda kaugusega. Esimesed neli auku vaikisid nagu ei elaks siin kedagi. Viiendas augus lendas langenud kirbule põhja peale järgi nurg, paks kui emis. Kassile paras, juhul muidugi kui kass julgeb nii suurtele kaladele läheneda. Järge sellest august ei tulnud. Sättisin edasi. Meetrit kümme. Jälle natuke teisele voolujoonele.

Paar ringi uuel augul mängitud, kui põhja peal krõps. Ning edasi mängides vaikus.  Deja vu.  Viis minutit hiljem järgmine krõps ja jälle otsa ei jää. Siis hakkas igal tõstel keegi vastu ujuma, kuid haakimised kõik tühja lendasid. Vahetasin mängu, tulemus sama - ujub pihta kuid ära ei võta. Erinevaid mänge proovides ja vast peale kümnendat vastu ujumist lõpuks põhja ligidal kala kirbu omale haaras. Otsas. Kännu taga. Vaikselt venitades, kiirelt põhja sööstes. Täielik deja vu. Lõpuks pea juba augu juures, kala voolu mõjul natuke jääaugust alla voolu. Tamiil kenasti pinges, mõtlesin, et aitan ta käega sisse. Kuniks näpud kirbuni jõudsin, oli kirp jää taga kinni ja siig paduhirmus kaugustesse sööstnud...

Naersin mõttes. Kahju nagu polnudki. Võitluse sain kätte ja kala kastis juba piisavalt. Kahju ainult kui ta teised siiad eemal ehmatas. Alguses tunduski nii. Mõnda aega ei juhtunud midagi ja siis langeva kirbu järjekordne mutantnurg endale omistas. Lai kui labidas, silm suur kui tõllaratas.  Paar minutit tühja mängimist ja siis järgmine võtt. Vimb. Edasi aga vaikus.

Tavaliselt on nii, et kui ei võta, siis hakkab käsi automaatselt kiiremat mängu tegema. Nii ka nüüd. Lõpuks aru saades, et vägisi kedagi otsa ei meelita otsustasin tempo rahustuseks täiesti melanhoolse käigu sisse lükata. Õõtsutasin kirpu põhjast kui keegi vaikselt sääsevastseid sikutas. Jätkasin mängu ja paarikümne sentimeetri kõrgusel põhjast tegin pausi. Vaevalt jäi kirp seisma, kui keegi püha vihaga nooguti jõuga alla rebis, nii et käes lööki tunda oli. Ja otsa jäi. Tuttav venitamine, mõnusad sööstud põhja, paari minutit väsitamist ja siig augu all. Pea tuli kenasti auku, lükkasin käe siia pea poole. Tamiil pinges ja järsku kirp lendab kõrges kaares kala suust välja. Nagu oleks siig sülitanud selle minema. Ja läinud ta oli.... Kui eelmise minek ei tekitanud erilisi emotsioone, siis see ajas juba tigedaks. No mis mõttes. Teistkorda järjest näed kala ja siis pääseb too minema.

Jätkasin samal augul. Kiire mängu järel ei midagi, panin uuesti melanhoolse plaadi peale. Vaevu sai õõtsutamine lõpetada, kui pausi ajal järgmine võtt. Sedapuhku vimb, täitsa kobe. Mõtlesin, et leidsin juba "päeva mängurütmi" ning jätkasin vaikses tempos. Aga tutkit. Mõne aja pärast aeglasest mängitamisest loobusin ning tempo muutuse peale järgmine nurg otsa ronis. Seejärel tekkis aga totaalne vaikus.  Kell oli pool neli...

Ilm muutus vihmasemaks ja tumedamaks. Kala vaikis. Käisin paar vana auku veel läbi, meelitasin ühest veel vimma välja kuid viimaseks see jäigi. Kala oli suu lukku pannud. Hämaras tulin tulema.

Äge päev: kaks siiga (+kaks augu alt ära minekut), 3 vimba (suurim 490gr), kuus suurt nurgu (suurim 440gr), paar ahvenat ja kiiska lisaks. Võtte polnud just palju kuid võitlusmadinat sai rohkem kui rubla eest. Hirmus palju meelitamist tahtis, enne kui võtud kätte sai. Emotsioone sai täiega, seinast seina.

Kahepalgeline päev Pärnu jõel, 25. jaanuar 2015

Eilsete valgekalade rünnakud hävitasid sääsevastsete tagavara nii kõvasti, et tänaseks tuli valida püügikohaks paik, kus prügikala ei tuleks ja võtte oleks vähem. Vast kümme pintslitäit vastseid oligi karpi veel jäänud.

Start Vigalast Pärnu poole kl. 10. Enne Pärnut kaks kitse heinamaa peal midagi nokitsesid - Mehis ütleks, et hea enne, loomad aktiivsed - kalad aktiivsed. Panin ema maja ees maha ja sõitsin edasi linnast välja. Eilsest kohast veel rohkem ülesvoolu, madalamatele aladele. Seal peaks vast suurest voolust sõltumata ikka põhja kätte saama ja mõnes 3-4 meetrises sügavamas osas vast ka vimma üles leidma. Igaks juhuks haarasin tuura ka veel kaasa. Hiljem selgus, et see oli täiesti tarbetu käik - enamus aega lihtsalt vedeles jääl, enne kui õhtul auto peale minnes ta kaasa haarasin...

Jää timm. Kaldad kuivad. Musti voolulaike ka silma ei hakanud, ühtlane jääkiht. Ilm ka mega - tuult pole, kerge kraad - kaks külma, kusagil pilve taga mingi aimdus päikesestki tekkis. Esimene auk sisse sinna, kus eelmine aasta siiga sai taga aetud. Vool muidugi kena, keskmine marmõss vaikselt põhja peal poolteist meetrit edasi kandus, enne kui mingi korralikuma pidekoha leidis.

Mängitanud minutit viis ilma mingi tulemuseta otsustasin erinevad kiirused mängus läbi katsetada. Vaikne ja hõljuv, seejärel kiirelt üles ja alla, siis natukene segast (ülikiiret) ka sekka. Lõpuks tavalisele tempole tagasi kolisin, kui ootamatult kümme senti põhjast kõrgemale mängides keegi kergelt nooguti alt üles lükkas. Haakimisele järgnes korralik raskus, mis vaikselt ülespoole tuli. Ilma vastu sikutamata, nagu oks. Hakkasin juba kahtlema, et on ikka kala või, kui augu lähedal kena paarimeetrise sööstu tegi. Sellega ka võitlus lõppes. Poole kilone vimmamamma vajus väsinult jää peale.

Pole paha algus. Tuju kerkis paar pügalat ja peale fotosessioone kalast modelliga jätkasin samal augul püüdmist. Lisa aga ei tulnud. Järgmise tunnikese jooksul kammisin tsooni läbi ja kontsanteerisin vaid fakti, et vool tugev ja kirp pidevalt prahti täis.

Pealelõunal läksin eemale kondama. Jõe keskelt, kolmandiku pealt, ülesvoolu ja allavoolu. Katsetasin erinevaid marmõsse, väikeseid üldse ei kannatanud panna. Ülesvoolu ühelt augult väike ahven välja ronis, kuid see oli ka ainus nooguti liigutus.

Kella kolmeks olin juba piisavalt tüdinud, et mõtlesin juba linna mineku peale, kuid söödakarbis vaid 7-8 matõlli järel ning ruttu mõtte nurka viskasin. Äkki ikka juhtub õhtul midagi. Siiale äkki trehvab...

Tiksusin õhtuni välja. Ilma võtuta. Ilmselt on see vool ikkagi vimma isu jaoks halvav ning teised kalad ka kuhugi varju tormanud. Üllatuseks ei olnud ka ühtegi juhusliku siia laksu, mida tavaliselt siinkandis päeva peale korra ikka kobistab. Kiisk ja valge kala täiesti kadunud.

Nädalaga vast voolu alla tõmbab, siis uuele katsele saab minna.

Pärnu jõel mõllitamas, 24. jaanuar 2015

Kaks nädalat polnud kalale saanud ja nädalavahetuse lähenedes hakkasin juba tunde lugema. Saaks vaid jääle. Reede õhtul tegin kõne emale ja uurisin, et kas linnas käies jõe peal kalamehi ka märgata on. Järgnes põhjalik luureraport (nagu CIA kohe) - silla  juures vesi lahti, tünni juures kaks meest ühel, teised kaks teisel pool jõge, konsa juures kolm tükki, uue silla juures kalda lähedal kaks tükki... Ime et ta tervet Pärnu jõge ära ei kaardistanud:-)

Hommikul kümne paiku võtsin suuna Pärnu poole. Läksin läbi linna - jõgi rahvast täis. Järelikult jää ok. Suundusin ülesvoolu. Samasse kohta kus paari nädala eest uurimas käisin. Jõe jää ühtlasem, paar musta laiku veel oli, aga tundus tunduvalt parem olukord olevat kui tookord. Igaks juhuks haarasin siiski tuura kaasa. Vantsisin piki kallast püügitsooni juurde. Jää normaalne, marmõss sisse. Usse ei hakanud panemagi, miski sisetunne ütles, et sellest marmõssist ei piisa... Lappasin meetrit seitse välja ning põhja kätte ei saanud. Selge pilt, vaja suurem kirp panna. Seegi ei aidanud, põhi ujus eest üsna kiiruga.

Jännanud mõnda aega kaldale lähemal, lõin lõpuks käega. Linna. Seal vähemalt mõne vaiksema koha leiab. Parkisin auto sõudebaasi kanti ära ja tatsasin piki jääd konsa vastas olevasse soppi. Rahvast jääl nagu kevadel. Telgiga ja telgita, eestlased ja venelased. Enamus tundus särge tonkatavat, mõni peksis põiki.

Otsisin massist eemale paiga ja läks püügiks. Esimene auk ja kiisk kiusas. Teine auk kümme meetrit eemal valget kala täis. Kõigepealt paar nurgu, siis sekka särge, uuesti nurgu. Panin hirmuga minema. Edasi. Kolmas auk sai seatud juba üsna voolu joonele. Põhi hakkas vaikselt edasi liikuma, kuid paari meetrise kõikumisega sai siiski mõllida. Alguses väike vaikus ja siis paarkümmend senti põhjast allapoole mängides vimmapoiss otsa vajus. Viis minutit hiljem teine samasugune. Ja siis keeras särjeks ära.

Puurisin ümbruskonna auklikuks kuid peale särje-nuru parvede midagi roosilist ei leidnud. Nii oli vaid aja küsimus, kui vimmaaugule tagasi kolisin. Kolmas ja neljas punnnina ronisid pea kohe välja. Kuid sort endiselt selline, et ühest august sisse ja teisest alla tagasi. Olin juba mõtetes uusi kohti avastama minemas, kui korraga korralik maakera otsas. Vonka vonka tuli auguni ... ja jäi ääre taha kinni ... ning hetk hiljem läinud ta oligi. Võtt tegi kiired korrektuurid plaanides ja järgmine tunnike möödus samas tsoonis. Mitte et sellest mingit tolku oleks olnud...

Vaikselt jahtus keha maha ja maailmaavastamise mõtted vallutasid uuesti pea. Kand ja varvas isa latikapüügi paiga juurde. Selleks hetkeks jõel rahvast juba vähem ja sain kenasti endale paiga valida. Esimene auk sattus mingisuguse kõrkjaprahi sisse. Hea et päris ära ei nüristanud terasid. Koht küll kena, kuid kirp põhja ei leidnud. Natuke kalda pool sama lugu. Kui kolmandas augus, juba kõrkjatele üsna ligidal, endisel kirp jumal teab kus mere suudme lähedal ujus, keerasin otsa vanasse paika tagasi.

Uuesti vanale augule tagasi ja lühikese ajaga kolm vimmapoissi korraks jääl käis. Sort aga vaikselt väiksemaks läks ja pikalt siia pidama ei jäänud. Motoorses rahutuses kõrkjate kanti lõpuks tatsasin. Äkki ahvenat leiab. Asjad vimmatsooni maha jätsin ja miski vana augu välja valisin. Alustasin püsti seistes mängimist. Teise tiiru pausi ajal kergelt keegi puudutas ja haakimisel järges korralik raskus. Aga ainult korraks. Krt. Vimb? Latikas?  Aga ilmselt ei, sest järgmise minutiga kaks normaalset ahvenat välja tulid. Mõtlesin selle peale, et elu ongi lill ja nüüd läheb andmiseks ja vaja ruttu istealune viiskümmend meetrit eemalt ära tuua - kaua sa ikka kükitades püüda viitsid. Ohh seda lolli amatöörliku mõtet küll, ahvenaparv lehvitas vaid saba(de)ga ja tegi ruumi nuruparvedele. Otsisin, mis ma otsisin ümbruskonnast, kuid üles ahvenaparve enam ei leidnud.

Õhtupoolikul igas augus särjed ja nurud rallisid ja vaikselt mu ussitagavara hävitasid. Mingi hetk veel paar turba sekka lõi. Ja hämaras loomulikult kiiska. Päris pimedani ei jäänud ja tulin tulema.  Lahe on see talvepüük ikka! Homme peaks jälle minema.

Ilm: -1 kraadi, pilves, kerge lääne tuul.

Südatalvised väikejõed Vigala ja Velise, 17. jaanuar 2015

Nädala jooksul käis tervest perest viirusterünnak üle. Vähehaaval järgemööda taastume ja vaikselt nina toast välja pistma kipume. Käisime päeval poisiga poes taskurätte juurde varumas, möödaminnes nelja silla peal pilte tegime.

Südatalv. +4 kraadi sooja.  Pilt mis aga jõgedel avaneb on iseloomulikum pigem aprillile.
Vesi Kasaril +152, Vigalal +174.
On see vast talv. Ja ilm nii hall nii hall... Aga teed on selle eest mõnusad libedad:-)

Pärnu jõel jääluuret tegemas, 10. jaanuar 2015

Plaan oli võtta asja rahulikult, ärgata normaalsel ajal, juua rahulikult hommikukohvi ja ennelõunal Pärnusse jõuda. Selleks ajaks oleks pidanud kõik Pärnu kalahullud juba jõel olema ja mul seetõttu kindlam tunne õhukesele jääle minna. Läks aga nii, et kõik need Pärnu kalahullud vedasid mind täiega alt. Kas oli neil samasugune mõtlemine või mõni parem plaan, aga keskpäeval linnas jõe kõrval sõites vaid paari pead kaldaäärse rohu taga püüdmas nägin. Jõe keskel aga ei kedagi.

Kratsinud natuke aega kukalt otsustasin ikka linnast välja minna ja ise selle jää ära testida. Kirusin mõttes, et oleks pidanud isa vana tuura kaasa võtma, siis vähe julgem. Aga ümber autot keerama ka ei hakanud... Vaade jõele polnud just julgustav - valged laigud ja tumedad laigud segamini, vahepeal isegi lainetavat vett paistis. Panin kombe selga, jätsin võtmed ja mobla autosse, jäänaasklid kaela ja puuriga kalda äärde. Vesi üsna kõrge. Alguses vana läbipaistmatu jää, natuke vesine, aga ei hullu. Kõrkja taga esimene proovipuurimine, kaheksa pööret, vett vastu ei tulnud. Neli sammu edasi, järgmine katse. Nii jõudsin kaldast paarikümne meetri kaugusele kenasti välja. Jääl paksust pea kaksteist sentimeetrit. Marssisin auto juurde tagasi, võtsin kalapüügivarustuse ja seadsin sammud uuesti jõe poole.

Esimene püügiauk meetrit kolmkümmend kaldast. Siin võiks juba vimma peale heal juhul trehvata. Marmõss sääsevastsetega sai teele saadetud. Andsin muudkui tamiili järgi ja kui pea seitse meetrit olin jõhvi järgi lasknud, sain aru, et põhja ma kätte ei saa. Vool liiga tugev. Natukene suurem marmõss ja sama lugu. Veel suurem, korraks said põhja kätte, kuid mängides peagi kolm meetrit tamiili juurde kadus... Nii ei saa ju püüda!

Võtsin sammud kalda poole tagasi. Vool vähe vaiksem ja mõnes kohas juba natukene suure marmõssiga püüda andis. Tunnikese mässasin kõrkjate kandis ja siis lõin käega. Liiga tugev vool, null võttu ja marmõssi otsas pidevalt praht. Asjad kokku ja linna. Viisnurga alla. Seal muuli taga vähemalt vaiksem vool peaks olema.

Auto ära parkinud ja jalgteele ennast sättinud, vaatasid vastu vantsinud jalutajad mind pead vangutades. Ilmselt enesetapja tiitli mõtteis mulle omistasid. Kohale jõudes kaks meest ja üks naine üsna muuli otsa juures kalda ääres püüdmas. Kaldapeal käis kolme idanaabri vahel pudel ringi - ei tea kas julgust kogusid, enne kui jääle minek. Pudel ära joodud, vantsisid hiljem hoopis minema. Õige ka, purjus peaga jääle pole asja.

Püüdjail kenake särjesaak aukude kõrval. Jääd kenasti. Peale infovahetust sammusin natuke eemale kõrkjate alla, plaaniga vooluvaiksemast nurgast alustades vaikselt voolusema ala suunas liikuda. Esimene auk sai tehtud vanale jääle. Julgelt 12-13 cm paksust. Ei mingit riski. Sain vaevalt marmõssi alla kui särg otsa laksas. Peagi teine ja siis veel mõned. Nii kui põhja lähedale marmõssi unustasid, nii ka kala otsa jäi. Noppisin mõned kalad kassile ära ja liikusin vaikselt voolu poole.

Teine auku voolust veel eemal, särgede rünnak jätkus. Kolmanda augu sain juba voolujoonele. Siit alguses paar särge, siis aga keegi kõrgemal korra puudutas. Mängisin kannatlikult edasi ja peagi vimmapoiss langeva kirbu endale haaras. Lasin kala samast august alla ja püüdsin edasi. Peagi pidin oma teguviisi kahetsema - ilmselt viis kala ka teised omasugused minema, sest peale mõningast vaikust vallutasid paiga uuesti särgede hordid.

Tahtsin samas kandis vimmad uuesti üles otsida, kui ootamatult vool tekkis  ja kogu minu plaani tuksi keeras. Kolisin kalda poole tagasi. Teised kalamehed korjasid kodinad kokku ja jätsin mu täitsa üks. Särg oli ilmselt lõpetanud.

Kalda lähedal tegevust jagus. Särg näris vahelduva eduga, korra keegi kopsakam kala korraks otsa lõi. Kella neljaks olin särgede ujutamise harjutustest lõplikult tüdinud (tundus, et kõik maailma särjed olid siia kokku tulnud) ja tulin tulema.

Kokkuvõtvalt midagi erilist ei saanud, kuid igav ka polnud. Selle aasta esimene püük sai kenasti kirja saadud. Üle poolesaja särje käis jääl ära, mõni päris kenake. Üks vimmapoiss. Kaks minilitslatikalast ja paar kiiska ka veel sekka. Ahven vaikis - nohjah torm ka ju tulekul...

Jää oli täitsa ok. Tumedad uue jää laigud nii kaheksa sentimeetri paksused, vanema jää laigud pealt 12 cm. Keskvee poole ilmselt nii ilus elu veel pole...

Looduse trikid jaanuaris 2015

Jääpüügi plaan lendas vastu taevast. Tonkatamise plaan ei ole teostatav.

Esimene pilt tehtud 28.12.2014.
Teine pilt kuus päeva hiljem, 03.01.2015

Vee kõrgus Vigala jões +189, Kasaril +171. Peaaegu nagu kevadine üleujutuste aeg käes. Jõgi on laevatamiseks avatud:-) Tuul õues nii tugev, et viib püksid jalast...

Ja kohe külmaks tagasi lubab minna. Ja siis sula. Ja siis külm. Otsustagu taevataat juba ära kas külm või soe...

Päev hiljem 04.01 tuli aga talv uuesti tagasi (kaks viimast pilti)