Eilsete valgekalade rünnakud hävitasid sääsevastsete tagavara nii kõvasti, et tänaseks tuli valida püügikohaks paik, kus prügikala ei tuleks ja võtte oleks vähem. Vast kümme pintslitäit vastseid oligi karpi veel jäänud.Start Vigalast Pärnu poole kl. 10. Enne Pärnut kaks kitse heinamaa peal midagi nokitsesid - Mehis ütleks, et hea enne, loomad aktiivsed - kalad aktiivsed. Panin ema maja ees maha ja sõitsin edasi linnast välja. Eilsest kohast veel rohkem ülesvoolu, madalamatele aladele. Seal peaks vast suurest voolust sõltumata ikka põhja kätte saama ja mõnes 3-4 meetrises sügavamas osas vast ka vimma üles leidma. Igaks juhuks haarasin tuura ka veel kaasa. Hiljem selgus, et see oli täiesti tarbetu käik - enamus aega lihtsalt vedeles jääl, enne kui õhtul auto peale minnes ta kaasa haarasin...
Jää timm. Kaldad kuivad. Musti voolulaike ka silma ei hakanud, ühtlane jääkiht. Ilm ka mega - tuult pole, kerge kraad - kaks külma, kusagil pilve taga mingi aimdus päikesestki tekkis. Esimene auk sisse sinna, kus eelmine aasta siiga sai taga aetud. Vool muidugi kena, keskmine marmõss vaikselt põhja peal poolteist meetrit edasi kandus, enne kui mingi korralikuma pidekoha leidis.
Mängitanud minutit viis ilma mingi tulemuseta otsustasin erinevad kiirused mängus läbi katsetada. Vaikne ja hõljuv, seejärel kiirelt üles ja alla, siis natukene segast (ülikiiret) ka sekka. Lõpuks tavalisele tempole tagasi kolisin, kui ootamatult kümme senti põhjast kõrgemale mängides keegi kergelt nooguti alt üles lükkas. Haakimisele järgnes korralik raskus, mis vaikselt ülespoole tuli. Ilma vastu sikutamata, nagu oks. Hakkasin juba kahtlema, et on ikka kala või, kui augu lähedal kena paarimeetrise sööstu tegi. Sellega ka võitlus lõppes. Poole kilone vimmamamma vajus väsinult jää peale.
Pole paha algus. Tuju kerkis paar pügalat ja peale fotosessioone kalast modelliga jätkasin samal augul püüdmist. Lisa aga ei tulnud. Järgmise tunnikese jooksul kammisin tsooni läbi ja kontsanteerisin vaid fakti, et vool tugev ja kirp pidevalt prahti täis. 
Pealelõunal läksin eemale kondama. Jõe keskelt, kolmandiku pealt, ülesvoolu ja allavoolu. Katsetasin erinevaid marmõsse, väikeseid üldse ei kannatanud panna. Ülesvoolu ühelt augult väike ahven välja ronis, kuid see oli ka ainus nooguti liigutus.Kella kolmeks olin juba piisavalt tüdinud, et mõtlesin juba linna mineku peale, kuid söödakarbis vaid 7-8 matõlli järel ning ruttu mõtte nurka viskasin. Äkki ikka juhtub õhtul midagi. Siiale äkki trehvab...
Tiksusin õhtuni välja. Ilma võtuta. Ilmselt on see vool ikkagi vimma isu jaoks halvav ning teised kalad ka kuhugi varju tormanud. Üllatuseks ei olnud ka ühtegi juhusliku siia laksu, mida tavaliselt siinkandis päeva peale korra ikka kobistab. Kiisk ja valge kala täiesti kadunud. Nädalaga vast voolu alla tõmbab, siis uuele katsele saab minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar