Pärnu jõel jääluuret tegemas, 10. jaanuar 2015

Plaan oli võtta asja rahulikult, ärgata normaalsel ajal, juua rahulikult hommikukohvi ja ennelõunal Pärnusse jõuda. Selleks ajaks oleks pidanud kõik Pärnu kalahullud juba jõel olema ja mul seetõttu kindlam tunne õhukesele jääle minna. Läks aga nii, et kõik need Pärnu kalahullud vedasid mind täiega alt. Kas oli neil samasugune mõtlemine või mõni parem plaan, aga keskpäeval linnas jõe kõrval sõites vaid paari pead kaldaäärse rohu taga püüdmas nägin. Jõe keskel aga ei kedagi.

Kratsinud natuke aega kukalt otsustasin ikka linnast välja minna ja ise selle jää ära testida. Kirusin mõttes, et oleks pidanud isa vana tuura kaasa võtma, siis vähe julgem. Aga ümber autot keerama ka ei hakanud... Vaade jõele polnud just julgustav - valged laigud ja tumedad laigud segamini, vahepeal isegi lainetavat vett paistis. Panin kombe selga, jätsin võtmed ja mobla autosse, jäänaasklid kaela ja puuriga kalda äärde. Vesi üsna kõrge. Alguses vana läbipaistmatu jää, natuke vesine, aga ei hullu. Kõrkja taga esimene proovipuurimine, kaheksa pööret, vett vastu ei tulnud. Neli sammu edasi, järgmine katse. Nii jõudsin kaldast paarikümne meetri kaugusele kenasti välja. Jääl paksust pea kaksteist sentimeetrit. Marssisin auto juurde tagasi, võtsin kalapüügivarustuse ja seadsin sammud uuesti jõe poole.

Esimene püügiauk meetrit kolmkümmend kaldast. Siin võiks juba vimma peale heal juhul trehvata. Marmõss sääsevastsetega sai teele saadetud. Andsin muudkui tamiili järgi ja kui pea seitse meetrit olin jõhvi järgi lasknud, sain aru, et põhja ma kätte ei saa. Vool liiga tugev. Natukene suurem marmõss ja sama lugu. Veel suurem, korraks said põhja kätte, kuid mängides peagi kolm meetrit tamiili juurde kadus... Nii ei saa ju püüda!

Võtsin sammud kalda poole tagasi. Vool vähe vaiksem ja mõnes kohas juba natukene suure marmõssiga püüda andis. Tunnikese mässasin kõrkjate kandis ja siis lõin käega. Liiga tugev vool, null võttu ja marmõssi otsas pidevalt praht. Asjad kokku ja linna. Viisnurga alla. Seal muuli taga vähemalt vaiksem vool peaks olema.

Auto ära parkinud ja jalgteele ennast sättinud, vaatasid vastu vantsinud jalutajad mind pead vangutades. Ilmselt enesetapja tiitli mõtteis mulle omistasid. Kohale jõudes kaks meest ja üks naine üsna muuli otsa juures kalda ääres püüdmas. Kaldapeal käis kolme idanaabri vahel pudel ringi - ei tea kas julgust kogusid, enne kui jääle minek. Pudel ära joodud, vantsisid hiljem hoopis minema. Õige ka, purjus peaga jääle pole asja.

Püüdjail kenake särjesaak aukude kõrval. Jääd kenasti. Peale infovahetust sammusin natuke eemale kõrkjate alla, plaaniga vooluvaiksemast nurgast alustades vaikselt voolusema ala suunas liikuda. Esimene auk sai tehtud vanale jääle. Julgelt 12-13 cm paksust. Ei mingit riski. Sain vaevalt marmõssi alla kui särg otsa laksas. Peagi teine ja siis veel mõned. Nii kui põhja lähedale marmõssi unustasid, nii ka kala otsa jäi. Noppisin mõned kalad kassile ära ja liikusin vaikselt voolu poole.

Teine auku voolust veel eemal, särgede rünnak jätkus. Kolmanda augu sain juba voolujoonele. Siit alguses paar särge, siis aga keegi kõrgemal korra puudutas. Mängisin kannatlikult edasi ja peagi vimmapoiss langeva kirbu endale haaras. Lasin kala samast august alla ja püüdsin edasi. Peagi pidin oma teguviisi kahetsema - ilmselt viis kala ka teised omasugused minema, sest peale mõningast vaikust vallutasid paiga uuesti särgede hordid.

Tahtsin samas kandis vimmad uuesti üles otsida, kui ootamatult vool tekkis  ja kogu minu plaani tuksi keeras. Kolisin kalda poole tagasi. Teised kalamehed korjasid kodinad kokku ja jätsin mu täitsa üks. Särg oli ilmselt lõpetanud.

Kalda lähedal tegevust jagus. Särg näris vahelduva eduga, korra keegi kopsakam kala korraks otsa lõi. Kella neljaks olin särgede ujutamise harjutustest lõplikult tüdinud (tundus, et kõik maailma särjed olid siia kokku tulnud) ja tulin tulema.

Kokkuvõtvalt midagi erilist ei saanud, kuid igav ka polnud. Selle aasta esimene püük sai kenasti kirja saadud. Üle poolesaja särje käis jääl ära, mõni päris kenake. Üks vimmapoiss. Kaks minilitslatikalast ja paar kiiska ka veel sekka. Ahven vaikis - nohjah torm ka ju tulekul...

Jää oli täitsa ok. Tumedad uue jää laigud nii kaheksa sentimeetri paksused, vanema jää laigud pealt 12 cm. Keskvee poole ilmselt nii ilus elu veel pole...