
Kell kuus ajasin jalad alla ja pool kaheksa olin jõe ääres. Väljas juba üsna valge ja isegi sinist taevast nähe. Tagantjärgi targana tuleb konstanteerida fakti, et järgmised 24 tundi tuli taevast alla kõiksugu olluseid... Vesi jões juba saabudes väga kõrge ja kalda ääres lahti. Leidsin miski puu ja tasakaalu harjutusi meelde tuletades ületasin veetakistuse täiesti kuivalt. Vinge. Margo pidi kell kaheksa tulema ja nii oli mul pool tundi aega pisut maad uurida.

Vahetasin kohta, kuid seis sama. Siia püügiliinil kuidagi väga nutune olukord. Nojah, ohkasin ilmselt, nii et pool Pärnut ärkas... ja seadsin sammud paarsada meetrit ülesvoolu. Seal väheke madalam, äkki seal kannatab püüda. Kannataski, kuigi kirbu mängitamine tundus nagu sangpommiga žonglöörimine...
Margo tuli punkt kell kaheksa ja edasi kammisime siiatsooni madalama ala läbi. Mul null mis null, isegi sellist tunnet polnud, et kala sealkandis kusagil oleks. Margol üks korralik võtt, mida isegi käega tunda. Ta ise kahtlustas küll sodi, mis jões allavoolu purjetas, kuid entusiasmi säilitamiseks selle siiaks lugesime... Paar tundi hiljem oli aga lõplikult selge, et siiaga läheb täna ikka väga raskeks. Optimism ei lubanud tunnistada, et võib-olla läheb üldse kalaga täna raskeks.

Mina jää peal, nemad kaldal, vahepeal ala, millest kuiva jalaga kuidagi üle ei pääsenud. Sada meetrit alavoolu leidsime lõpuks purde, millest maarahvas jõele sai. Kulgesime otse Margo vimmatsooni. Aitasin seal siis varustused kokku sättida. Peoperemehed tõmbasid lipud masti ja läks püügiks.
Tunnike hiljem, kui pool seltskonnast oli vihmast ja tuulest läbi külmunud, saatsime Mihkli seltskonna lõunasele supile (ja jägermeistrile) ja tegime Margoga ise kand ning varvas Paikuse alla. Äkki seal miskit. Veel tunnike hiljem tatsasime sama targalt tagasi.

Et asi ikka täiuslik oleks, vajusin kaldale minnes veel pea vööni sisse ka. Õnneks sain ruttu välja ja saapad jäid kuivaks. Kuidagi sümboolne lõpp sellele kalatule päevale.
Olin jää peal fitbiti andmetel maha vantsinud 11 kilomeetrit - ütle veel, et ei saanud vaeva nähtud kala leidmisel. Tekkis täpselt sama tunne nagu halbadel Lappi päevadel - jõuga ikka kala võtma ei saa.
...
Laupäeval läks uni juba kaheksa paiku ära. Peas vasardas küsimus, et peaks ikka minema kontrollima, et kas täna ka sama jama kui eile. Hommikukohvi joodud ning Mehise viie kilose tindiralli triumph läbi loetud seadsin sammud auto poole ja tunnike hiljem, kella poole üheteistkümne paiku astusin Pärnus jääle.
Öösel oli väheke külma teinud ja jää kenasti ära kahhetanud. Veetase oli aga veel kõrgemale tõusnud ja vool veel kiirem. Siiatsooni ei jäänud pikalt pidama, võimatu püüda. Võtsin suuna Margo eilsele vimmakohale ja seadsin ennast laagrisse.
Kammisin esmalt viis-kuus auku läbi. Ei midagi. Vool oli küll väga rõve, kuid kuna selles kohas vaid 2.5 meetrit vett, siis kannatas kuidagi püüda. Mis sest et kirp miski 4-5 meetrit tamiili kaasa vedas. Peagi sättisin ennast esimesele augule tagasi ja korraga miski nõks noogutist läbi käis. See oli kui uskumatu vaatepilt. Olin selleks ajaks ammu unustanud, kuidas kala võtt välja näeb...


Peale esimest kala olin otsustanud, et täna maailma avastama ei lähe. Eilne tatsamine oli veel kontides. Nii kammisin regulaarselt kõrval olevaid auke läbi. Vahel ka sada meetrit eemale läksin, kuid peagi tühjade kätega naasesin.
Järgmine "tippvõtt" saabus nii kella kahe paiku. Päike tuli viieks minutiks välja ja see oli kui puhas jackpot. Esmalt kena poolekilone vimmapoiss ja seejärel ka üks mõõdu piiril poiss. See kõik oli aga täiesti teisejärguline selle kõrval, et kogu selle viie minutilise päikese tagajärjel, küsis naine õhtul, et kas kas käisin päevitamas vä...
Järgmine kord peaks miski päevitusülikonna selga viskama.
Nii kui päike kadus, lahkus ka võtt. Üks krõps veel käis noogutist läbi, aga olin selles päikeses juba nii loiuks muutunud, et magasin selle maha.... Päikse kadumine mõjus kuidagi nörritavalt ka ülejäänud seltskonnale, vaikselt lahkus rahvas jäält ja kella kolmeks olin üksi jäänud. Passisin selles kohas veel paar tundi, kuna horisondile tekkinud heledam laik lubas õhtuks vähe heledamat valgust. Tuligi teine. Vimmal oli sellest muidugi sügavalt savi. See kord.
Tagasiteel tatsasin veel siiatsoonist läbi. Kirp alla, viis sekundit hiljem üles. Lootusetu. Maha tulin kella poole kuu paiku ja jääle polnud enam ühtegi püüdjat jäänud....
Parkla juurde sammudes märkasin auto juures tuttavat nägu. Üks kahest Riia linna Juri´st. Küsisin kuidas läks ja jäin vastuse järel ilmselt viieks minutiks lolli näoga talle otsa vahtima. Mehel olla viisteist vimba kotis. Lisaks hunnikus punne veel tagasi. Selgus, et minust miski pool kilomeetrit ülesvoolu oli ta üksi tõusvale parvele trehvanud ja seal laamendanud. Loo moraal - alati on kusagil kala kes närib! Üks suurem poiss olla ka koos kirbuga ära läinud. Arvas et siig... Kõvad vennad need kuuevarbalised Juri´d.
PS! Maal maja all lainetab suur vesi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar