Vimma luurel, Rumba all, 25. märts 2017

Hommikul ärkasin vihmaveetoru laulu peale, väljas sadas. Keerasin teise külje, siis kolmanda. Lõpuks ennast üles vedasin. Kell alles üheksa. Ilmajaam andis lootust, et pealelõunal tuleb päike välja ja nii seadsin hommikusi samme väga venitades. Kiiret polnud, aega oli. Kella üheteistkümne paiku hakkas läbi pilve lõpuks pisut valgust kumama ja sadu lakkas. Auto käima ja minekule.

Peagi sain aru, et olin ikkagi kärsitu. Kohale jõudes hakkas uuesti sadama. Ja juba vähe korralikumalt kui enne. Tagasi keerama ka ei hakanud. Parkisin auto ja seadsin ennast sügava-madala serva paika. Eemal sügava peal kolm püüdjat, sirge peal kaks venelast veel lisaks. Nood olid hommikul vara tulnud ja saanud kahe peale ... terve sõrmepikkuse särje. Lootusi polnud mõtet väga kõrgele ajada...

Tonkad sisse. Kummalegi üks ussidega varustatud konks ja teine kärbsevastsetega varustatud kirp. Veetase täitsa talutav, Kasaril 110 ja see päeva jooksul hoolimata öisest sajust vaikselt langes. Sodi praktiliselt polnud. Tund aega passisin selles kohas. Kolm korda viskasin tonkad ümber. Ei võttugi. Kui siis veel edela tuul ka ennast üles hakkas kerima, otsustasin kohta vahetada. Sügava augu peale. Kui miskit muud pole, siis vähemalt tuulevari oli seal kenasti olemas.

Ületasin teed pidi oja, mis oli jõhkralt üle kallaste vajunud. Koprad on vist veetruubid parajalt ära ummistanud, polegi nii suurt vett seal näinud.

Rakendused uues kohas uuesti vette ja püüdma. Pool tundi hiljem, kui olin ridvapitside jõllitamisest juba väheke tüdinema hakanud ja plaanisin ühe söödatopsiga rakenduse valmis seada, vajus roheline ridvapits alla. Olin kui elektrijänes hetkega ridva juures. Järgmine tõmme ja tina läks lendu. Samal ajal jõnksutas ridva ots edasi ja haakisin ära. Kala otsas ja ka kenasti ta üle rohuääre sain. Vimb. Poolakate nr 2 usside peale maiustamas.

Järgnes tund ei midagit. Siis vasakpoolset ritva keegi ühtlaselt togima hakkas. Toks, toks, toks ja vaikus. Nii pool minutit. Siis uuesti samasugune togimine. Peale seda kui see nali oli üle viie minuti juba kestnud, otsustasin ühe sellise seeria peale ära haakida. Tulemus null. Keegi, ilmselt särg, oli kärbsevastseid proovinud, kuid polnud neist kuidagi jagu saanud.

Tunnike hiljem sain kolmanda togimise, mis  aga pooleli jäeti. Otsustasin seejärel ikkagi topsi koos söödaga ühe ridva otsa riputada. Peagi selle tulemusena veel ühe peaaegu võtumoodi togimise sain. Ilma haakimisvõimaluseta.

Kella kolme paiku hakkas lõpuks seenevihm ühele poole saama ja kusagil kaugustes võis aimata mingit valguskuma. Lootus, et päike ikka päeva lõpuks välja ilmub polnud kuhugi kadunud. Istusin edasi.

Kella nelja paiku, kui naabriks olnud kolm meest alla andsid, sain lõpuks veel ühe vimma võtu. Kaks sujuvat tõmmet, teise ajal aga kuidagi sööt kalal suust välja pudenes ja võtt jäi pooleli. Sellega oli sisuliselt päev ka ühel pool. Passisin kuni poole seitsmeni välja, ilma ühtegi võttu nägemata.

Kuna veetemperatuur vaid 2.5 kraadi, siis võib vist üheselt tõdeda, et natuke veel vara...Viis võttu seitsme tunni kohta on ikka kuradima vähe :-(

Õhtul keeras ilma selgeks ja saunast tulles maapind juba krabises. Miinused väljas. Nii see veetemperatuur küll kiirelt soojemaks ei lähe...