Naljakuu esimene päev, Rumba all

Reede õhtul maale jõudes otsustasin minna paariks tunniks luurele. Teepeal pidin peaaegu jänese alla ajama. Jooksis teine viimase maja õuest hooga üle tee. Nibin nabin pääses.

Jõe ääres ei kedagi. Vesi võrreldes eelmise nädalaga korralikult langenud. Sodi praktiliselt puudus, vesi üsna selge. Sättisin ennast madala-sügava piiri peale sisse. Söödatopsiga ei viitsinud jändama hakata, lajatasin tavalised tonkad teele. Mõlemal üks konks poolakatega, teine kärbsevastsetega plastkirbu otsas. Kirbud pisut erinevad, üks kollakas, teine roheline-peegel.

Üsna pea läks nökerdamiseks. Miskid tegelinskid otsustasin mu sammulugemise päevaseisu parandada. Kõige pealt tiritakse ühte tonkat, selle juurde jõudes ja maha kükitades juba teist. Ja nii ma astusin edasi tagasi. Särjed mängisid vist karusselli. Ühe lõpuks eriliselt järsu haakeliigutusega ära karistasin. Konks lõua alt kinni. Tragimise värk:-)

Poole seitsme paiku õnnistati juba vähe kenama võtuga. Tina sai võtu peale lendu, kuid haakisin liiga vara. Kala ei jäänud  otsa. Veerand tundi hiljem sai tehtud vigade parandus. Usside otsa kargas kenake vimb. Laisa inimesena mõtlesin, et sikutan ta rahulikult kuival maal seistes välja. Vimb kasutas selle peale pakutud juhust ja pani kalda alla rohtu kinni. Sikutasin teda siis allavoolu liikudes ja seejärel vastuvoolu liikudes. Lõpuks ikkagi vette tatsasin ja sellega kala ka rohust liikuma sain. Kenake poiss oli.

Järgnes uuesti särgede triangel ja umbes sel ajal kui väidetavalt päike peaks loojuma - ilm oli nii sompus, et päikesest polnud küll ühtegi märki - sain veel ühe vimma võtu. Sedapuhku rohelise kirbu peale. Sain ka selle kala kätte. Luure oli korda läinud ja nii seadsin laupäevase plaani valmis.

...

Väljas oli veel pime kui jõe poole sõitsin. Sedapuhku tahtis lausa kaks jänest juba ratta alla joosta. Mis kurat nad siit otsivad? Kohale jõudes seadsin sammud eilse püügipaiga peale. Olin nii vara jõudnud, et konksud söödastasin taskulambi valgel ja tina saatsin huupi lendu. Vette see igaljuhul maandus.

Väljas vastikult jahe ilm, vaid kraad sooja ja üsna vilu kagutuul selga puhumas. Lisaks tilkus taevast pidevalt midagi alla. Tõmbasin endal pea kohe kapuutsi pähe. Üritasin hämaras kuidagi ritvade otsi jälgida, kui vasakpoolne justkui liigatas. Kindel polnud, näen pimedas üsna kehvasti ja tavaliselt hämaras püüdes pidevalt "võtte viirastub". Peagi aga ritv konkreetselt vetruma pani ja isegi minusugune kanapime taipas, et aeg on haakida. Kell polnud veel kuus, kui mul juba esimese vimb käes.

Jätku sellele kalale aga ei kippunud tulema. Järgmise paari tunni jooksul sain paar üksikut tõmmet või jõnksatust, kuid mitte ühtegi võttu mille peale jõuaks kuidagigi reageerida.

Peagi tulid naabriteks venelased ja kukkusid topsiõngedega sööta vette pommitama. Otsustasin, et vaatan kuidas neil läheb ja seejärel vaatan, kas viitsib oma rakendusi muutma hakata. Venelastel aga ei kippunud kuidagi asi minema...

Suurest igavusest ehitasin kolmanda tonka ja panin selle paarkümmend meetrit eemale,  sügava poole. Ka too vaikis jonnakalt. Poole üheksa paiku sain lõpuks teise vimma võtu ja ka selle haakisin kenasti ära. Järgnes uuesti vaikus. Punkt kell pool kümme - huvitav kas mingi ajapeale võtt - sain kolmanda kala kaldale.

Panin vaimu valmis järgmiseks vaikseks tunniks, kuid sedapuhku otsustas veerand tundi hiljem vimb korraks aktiivsust näidata. Esmalt üks ilusa võtu pakkunud poiss kaldale. Seejärel üks kärsitusest tehtud valehaakimine. Ja lõpetuseks, kui olin teist tonkat ümber viskamas, otsustas keegi vees oleval ridval kaks korraliku tõmmet teha. Jõudsin teise ridva just selleks hetkeks maha panna, et põrnitseda rahunenult paigal seisvat ridvaotsa. Aga see polnud veel kõik. Minut vaikust ja siis rabas kala uuesti. Tina läks lendu ja vimb jätkas sikutamist. Haakisin ära. Sedapuhku oli tegemist pisut kopsakama versiooniga, kes käis korralikult kaldaaluse läbi. Aga kaldale ta sain. 700+ poiss.

Kella kümneks oli võtt läbi ja järgnes järgmine paari tunnine vaikus. Särjed küll tüütasid aegajalt, kuid vimb magas. Enne kella ühte sain veel ühe korraliku võtu, kuid ka sel korral olin pisut liiga tormakas olnud. Kuna järge sellele ei tulnud ja uni kippus silma tulema, korjasin ajaviiteks kilekotitäie sodi jõekaldalt kokku (saab näha kauaks see tsoon puhtaks jääb) ja peale kella kahte pakkisin ennast minekule. Tuul oli selleks hetkeks juba edelasse keeranud ja puhus üsna tugevalt ritvade peale. Sellise tõmbetuules oleva ridva vetrumise peale polnud mul usku, et enne õhtut siin midagi juhtuma hakkab.

Kokku siis viis vimba. Kolm ussidega, kaks kärbse vastsetega varustatud rohelise kirbuga. Huvitaval kombel toimis ainult üks, vasakpoolne ritv. Teine pakkus terve püügiaja peale vaid ühe vimma võtu ja paar särje togimist. Kolmas ritv, mille eemale olin pannud, ununes alalõpmata ära. Korra keegi kellukest seal ka tõmbas, kuid erilist actionit ei tundunud toimuvat.

Venelased noppisid aegajalt mõne särje, kuid vimba neil ei näinud. Igal juhul tundub, et vaikselt hakkab looma...

Jänestega tundub siis selline loogika olevat, et 1 jänes = 2 vimba, 2 jänest = 5 vimba, 3 jänest = ? ... ega kellelgi ei ole jäneseid laenata:-)


PS! Õhtupoolikul panin maja all ka tonkad sisse. Suur ja ümmargune null.