Öösel sadas. Umbes kuue paiku lõppes ära ja nii ajasin ennast kella seitsmeks vee peale. Päevaks lubas loode tuult ja kuna siis sõuda oleks päris raske, otsustasin paremaid olusid kasutada kuniks seda oli.
Eilsetes lantidest asendasin ühe jässe teise uue jässega. Kuldse küljega versioon sai sõidule. Teised jäid samaks. Ilm peale minnes veel sompus aga nii kui saareni jõudsin tuli päike välja ja tõusis ka tuul. Piinlesin tuulega kuni kärestiku lõpuni ning lõin käega. Nii tühi tiiruke oli, et isegi harjust ei saanud.Päeval kondasime Äkaslompolo turismilõksudes ja tagasi mökki saime kella nelja paiku. Selleks ajaks oli tuule täiesti maha keeranud. Tegin lantides jälle väikse muudatuse ning teiseks tiiruks läksid sleppi oranzi sabaga jässe, punakas triibuline kirakka, punane edi ja kuldse küljega jässe. Poiss otsustas ka kaasa tulla ja näidata kuidas see kalapüük tegelikult käib. Tema siis harjuseridva valvuriks hakkas.
Tegime trassi valiku rohkem harjuse kohtadele orienteerudes. Kiire voolu ala, siis suure männi järgne ala, pumba augu jätsime täiesti vahele, selle asemel kammisime kärestike vahelist juppi. Laps sai käe valgeks suure männi järel olevas kivitaguses vahus. Tükk aega mässasime kuniks harjuse kätte saime. Kena poiss oli.Kärestike vahel sõudes õnnestus korraga vasakpoolne jässe põhja kinni sõuda. Panin kiirelt mootori tööle, korjasin asjad kokku ja läksin päästeaktsioonile. Õnnestus, ei pidanud landist loobuma.
Kuna natukene oli trassist jäänud veel sõita ja mulle üllatuseks polnud poiss veel kojumineku teemat üles leidnud, sõitsin mootoriga kärestike algusesse tagasi ja panin ridvad uuesti paadile taha. Seekord võtsime siis kiire ala parempoolse serva. Suund otse jõe keskel, viimase kärestiku kõrval olevale sügavamale augule. Sealt eilegi harjuse sain.Landid olid jõudnud kenasti augu serva, kui korraga parempoolne kaigas paindesse ja vetruma pani. Kõvaketas vist kiilus päris korralikult kinni, sest endale tundus kuluvat paar kolm sekundit, enne kui reageerisin. Aga siiski jõudsin käed enne kui hilja oli tööle panna. Ja läks kärriks.
Mõnda aega venitasin paati vastuvoolu, kuna kala kuhugi ei sööstnud, hakkasin kahtlema kas ikka on lõhe. Siis pani aga kaigas korraliku uuesti pekslema ja hajutas peas tekkinud kahtlused. Keerasin paadi suuna rootsi ranna poole. Jõudnud paadi lõhega enamvähem kohakuti ja saades voolu enda kasuks tööle, kerisin kiirelt teised ridvad kokku. Vahepeal tegi kala kaks küünalt ka ja tõmbas natukene ärevust maha. Polnud just suurim lõhe. Sellest hoolimata suutsin teda veel umbes viis minutit väsitada. Nii ammu polnud lõhet saanud, et kala välja võtmise oskused olid juba päris rooste läinud. Isegi poiss naeris kõrval, et kaua võib... Umbes kolmandal korral sain kongitsaga lõhe haardesse ja paati.Käes ta oli. 41+31 tundi tühja sõudmist sai lõpuks seljataha jäetud. Isase lõhe kaal jäi kopikas alla kolme kilo, 2.96 kg. Landiks kuldse küljega jässe.
Õhtuks saabus hr Simm perega külla ja nii saime värsket kala ka lõkke ääres küpsetada.
Hea töö, lõpuks pidi omaks saama!
VastaKustuta