Pühapäevaks lubas põrgulikku ilma - 20 m/s edelatuult ja igasugust sodi ka veel taevast alla. Sellise ilmaga ei saadeta koeragi õue ja ega ma ka väga ei kippunud. Samas oleks ilmselt kripeldama jäänud, kui poleks läinud ja nii ma kella üheteistkümneks Pärnu maandusin.
Tuul oli täpselt piki jõge ja ilmselt seetõttu lähiübrusest kõik püüdjad koju puhunud või polnud nad üldse toast välja marssinudki. Lennuki all paar meest tundus siiski olevat. Sammusin uljalt oma eile õhtustele aukudele, istusin maha ja tõmbasin ennast kapuutsi alla peitu. No puhus ikka isuga. Kelgu panin igaksjuhuks istme külge kinni, muidu oleks hiljem seda ilmselt Sindi alt otsima pidanud.
Minu arust Pärnu standardiks kesktalvel on see, et kala teeb kell 11 suu lahti. Eile oli üks neid väheseid erandeid, mil seda ei juhtunud ja tänane kinnitas reegli paika pidamist. Vimb hakkas vaikselt võtma praktiliselt kohe. Tõsi, ketti ei tahetud tulla ja pikalt pidi mängitama, enne kui pakutav punane kirp ära võeti. Kui eilsed võtud olid 90% langemise pealt, siis täna täpselt vastupidi. Enamasti kiputi tõusvat kirpu ründama.
Vaikselt tiksus kalasid kui ühel hetkel oma punasest kirbust lahti sain. Mul on tavaks väsitatud kala kirbust kinni võttes august välja lohistada. Enamasti on nad selle liigutuse peale üsna taltsad. Seekord läks aga miski nihu ja kala otsustas ennast väänata ümber oma telje ja ühel hetkel konks lihtsalt murdus. Kahju. Päris hea kirp oli, täpselt sellist enam karbis pole. Oli teine imepeenikeste hõbedaste sädelavate täpikestega. Vimba murdis korralikult, siiga aga sellega vist ei saanudki.
Järgmisena läks otsa väikese silmaga punane kirp. Kui eile seda justkui põlati, siis täna vahet polnud. Kala tilkus üsna samas tempos, mis eelmise kirbuga. Mingi aeg õnnestus ühel korralikul pätsil augu alt plehku panna ja see tekitas veerandtunnise pausi. Kajalood näitas, et kalad olid all, kuid võtma ei kiputud - ilmselt tegi plehku pääsenud isend piisavalt hoiatava mürgli.
Kella poole kaheni seda võttu jagus ning siis kadusid loodilt varjud. Otsustasin rändama minna. Jätsin varustuse esialgu paigale ja kammisin erinevaid auke läbi. Eile tehtud aukudel oli kerge kaas peal, seda hoolimata plusskraadidest. Nii et ei tee see see kerge 2-3 kraadi sooja esialgu sellele jääle midagi. Vaid lumesodi vaikselt ära sulatab.
Põõsaaugus leidsin võtva kala üles. Kolm vimba väikeste vahedega. Kuna aga eemal oleva laagri juures hakkasid järsku kajakad tiirutama (olin kalad jää peale vedelema jätnud), siis kiirustasin tagasi. Augul valitses endiselt vaikus ja nii korjasin oma laagri kokku ja suundusin uude baaslaagrisse, põõsa auku.
Tagasi jõudes sain peagi veel paar vimba. Siis aga tuli ka sellesse tsooni vaikus. Kala tundus korralikult all olevat, aga võtma ei saanud. Vaikselt hakkas molutamisest vilu, nii tegin kand ja varvas tiiru järgmistele aukudele. Poi tsoonist leidsin järgmise võtja. Sealt allavoolu edasi liikudes veel ühe augu, kus aktiivsust näidati. Paar kala kaenlas marssisin peagi laagrisse tagasi.
Kella nelja paiku tehti õhtune võtulaine. Sain veel neli kala põõsaaugust enne, kui poole viie paiku väsinult asjad kokku panid. See metsikust tuulest tekitatud hapniku üleküllus väsitas päris ära. Nii ei jäänudki hämara peale.
Kokku käis päeva jooksul käest läbi 30 mõõdus vimba ja mõni punn veel juurde. Sort oli päris kena, paar kala seitsmesaja kanti tüürisid. Ühe poole kilose latikalipsu ja mõnesajase turvapoisi meelitasin ka veel võtma. Seega võrreldes eilsega oli ikka hoopis teine tera. Paarkümmend kala ka koju vedasin. Teine sats läks kuivatamisele - pisut vara endiselt, aga vast saab asja.
PS! Õhurõhk kukkus päeva jooksul 714 mm peale. Temperatuur oli paari kraadiga plusspoolel. Paar minutit päikest lubati ka pilve varjust välja. Lubatud sadu oli õnneks sisuliselt olematu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar