Seekord magasime kauem. Ärkamine toimus alles peale kella kaheksat, kui väljas oli juba suur valge. Ilmaprognoos lubas terve päeva päikest ja too oli juba hommikul platsis. Väljas mõnusalt karge talveilm, mõni kraad miinust, ilma ühegi tuuleiilita.
Kella poole kümne paiku astusime Ainiga minema. Trass sai samasugune valitud nagu eile. Esmalt sai üle vaadatud maja all olnud unnad. Need olid kinni jäätunud ja keegi polnud neid ka torkinud. Seejärel juba saare juurde, kus suhteliselt sama olukord. Mitte kuidagi ei tahtnud unnapüük meid toita.
Sättisime ennast seejärel latika tsooni ja pidime nentima, et päikeseline ja valge ilm, ei tähenda sugugi mitte head. Paar kiiska torkisid, suure ponnistamise tulemusena ühe nuru ka veel kuidagi välja võlusin, kuid midagi ilusat ei paistnud kusagilt tulevat. Ka lood oli kuidagi passiivse pildiga, eelmise korra ilusad kalapildid olid ekraanilt justkui kustutatud.
Mingi hetk läksin unda ümber tõstma. Uus auk sisse, seejärel vanalt augult und kaasa ja uude auku sisse. Lasin kiisa koos tinaga põhja ja kerisin seejärel nad pool meetrit põhjast kõrgemale. Samal hetkel keegi teises otsas rabas ja kus kukkus sikutama. Olin haugile kiisa ilmselt täpselt nina ette saatnud ja too vajutas lõuad lihtsalt kokku. Peale mõningast mässamist sain 1.86 kilose jääle. Haug oli täiega ussikesi täis - ei liigu seega üldse.
Rohkem midagi huvitavat ei juhtunud ja pikalt molutamiseks meil tahtmist ka polnud, seega sammusime edasi. Koskineni haru lõppu. Vanadele ahvena aukudele ... ja tundus et tulime üsna õigeks ajaks. Sain pea koheselt esimese ahvena ja seejärel veel viis tükki otsa. Kui eile oli võtt väga kapriisne ja nõudis pikalt meelitamist, siis seekord sain võtud ketti käima. Seitsmenda ahvenaga aga juhtus see, et too pääses augu alt plehku ja otse loomulikult viis see hädakisa teinud ahven teised ka minema.
Umbes samal ajal saabusid hilised tulijad. Sulev, Urmas, Tõnu. Mõni minut hiljem sai Ain oma augu käima. Tema püügikoht oli mõni meeter minu omast allavoolu ja nii kolisin oma kodinad omakorda Ainist natukene allavoolu. Alguses tundus, et minu liikumine oli mõtetu, kuid kui Ainil peale kolmandat ahvenat kala augu alt plehku sai, liikus parv vaikselt minu poole.
Järgnes viis minutit eldoraadot. Kaks korralikku 400+ pätsi panid mõnusa pauguga otsa ja kolisid jää peale. Siis paar väiksemat kala veel, enne kui vaikus saabus. Üritasin küll veel mõni meeter allavoolu olevast august kala leida, kuid see oli juba justkui tühja tuule püüdmine väljal.
Saabus vaikus. Ilm keeras aina soojemaks. Päike küttis täiega. Kuna püügitsoon oli tuulevarjus, siis põhimõtteliselt hakkasime hilpe seljast loopima. Rämedalt küttis. Võiks ju arvata et veebruaris tugev päike tekitab veealusesse pimedusse mingisuguse elu, aga ei. Järgnes rohkem kui kolm tundi vaikust. Tõnu küll väitis, et tal keegi kaks korda võttis, aga no küllap need olid päikesepistest tekitatud hallutsinatsioonid.
Kella kolme paiku lendas unna lipp ootamatult püsti. Marssisime viiekesi seda ilmaimet uudistama. Kohale jõudes rull paigal seisis ja midagi ei toimunud. Natukene passisin seda olukorda, siis haakisin ära. Raskus kohe taga. Välja venitasin. 2.21 kilone.
Teised sättisid seejärel ennast kodu poole minema, me Ainiga jäime veel pooleks tunniks lootma, et ahven äkki ärkab ... ja seejärel suundusime saare taha. Seal ootas meid hommikule sarnane olukord. No midagi oli täiesti valesti seal vee all. Seekord me päikeseloojangut enam ootama ei jäänud. Tulime maja juurde ära.
Ain leidis oma unna puutumata, kuid seda välja tõmmates selgus et seitsmesaja grammine luts oli selle otsa magama jäänud. Minu unna lipp lehvis aga uljalt. Haakimise järel raskus taga, aga ei mingit võitlust. Mõtlesin juba et mingi oks tuleb, kui augu alla jõudes "oks" lõpuks ärkas. Järgnes päris mitu viiemeetrist sööstu. Korra sain kala auku, haugi lõuad paistsid juba, kui kala ennast mingi imeliku valemiga jää alla tagasi venitas ja uuesti sööstma hakkas. Kuidas ta niimoodi tagurpidi jääaugust alla ujus, ei saanudki aru. Pani ilmselt saba jää taha ja siis sikutas nagu angerjas :-)
Kätte ma ta sain. Päeva suurim, 3.3 kilone. Konks nagu isasel lõhel, aga tegemist siiski emase haugiga.
Õhtu lõpetasime nurgu katkudes. Majaalune tsoon on selles mõttes ikka hea koht, et kui päev otsa midagi ei toimu, siis siin võid valget kala nõrkemiseni rebida. Sulev sai ka oma käe lõpuks valgeks, enne kui lõpetasime... Elussööt homseks on igaljuhul olemas.
Tõnn sai täna nulli peal hoitud :-) Ainil päeval veel suva koha pealt üks poolekilone turb. Nii et päeva lõpuks kala nagu oli, aga võtt oli ikka väga niru. Unnad siis lõpuks päästsid päeva.
PS! Soolikate raport andis teada, et igal haugil oli üks kala kõhus. 2 haugi emased, 1 isane.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar