Aastaid pole viitsinud talvel Soome kalastama minna. Omal ajal sai küll üsna sageli käidud, enamasti vabariigi aastapäeva ajal, kuid veebruari kuu saagid olid nagu nad olid ja siis mingi hetk enam ei viitsinud. See aasta aga otsustasime oma gängiga, et peaks minema maailma avastama ja nii me viiekesi vabariigi aastapäeval praamiga üle lahe tulimegi.
Kalale minnes ei tohi teatavasti kala kaasa võtta, meil aga olid traditsioonilised kilud võileibade tarbeks loomulikult kaasas. Hea märk see muidugi polnud, aga ebausuks meil ruumi polnud. Seda enam, et öösel alanud Ukraina sõda, tõmbas sellelt pisiasjalt tähelepanu niikuinii eemale.
Sättisime oma tuleku nii, et jõuaks kohale enne pimedat. Selleks, et maja õhtuks soojaks kütta ja ka ööseks unnad likku saaks pandud. Seega kell neli maabusime. Õnneks lund polnud ja nii tulime üle põllu sõites maja tahas. Enne käisime küll parklas ka ära, aga kuna kalda ääres oli palju vett, siis sealt üle tulema ei hakanud.
Jõudsime veel tunnikeseks saare taha nurgu katkuma minna enne kui õhtane programm peale surus. Saunatamine, kiluvõileivad ja muud paremat kraami ka veel ... põhiline aur läks muidugi sõjalis-poliitiliste meetmete kirumisele.
...
Hommik oli mõnus. Eelmise päeva kõva tuul oli maha rahunenud. Ilm pilves ja soe. Paar kraadi sooja. Kella üheksa paiku sättisime Ainiga minekule. Tõnu ning Sulev jäid nutellat ja voimixi nautlema, Urmas sättis ennast kodukontorisse tööle.
Öised unnad ei pakkunud midagi ja nii suundusime saare taha. Seal ühel unnal lipp püsti, kuid tundus et valehäire. Mingi oks oli ilmselt voolus tamiili külge purjetanud ja sellega lipu lehvima pannud.
Sättisime ennast voolujoonele paika, eesmärgiga latikat püüda. Aastaid tagasi õnnestus sellest kohast mitukümmend kala jääle meelitatud ja sellest jäänud mälestus kutsus püüdma. Ei läinud vist viite minutitki, kui skoor sai latikaga (!) avatud. Alla kilone koll, tuli kuldse kirbu ja sääsevastsete pundi peale. Kahjuks lisa tuli edasi ainult nurgude näol. Olid küll päris parajad pätsid, Ain isegi mingist maailmarekordist vahepeal raporteeris, aga siiski mitte need keda püüdma olime tulnud. Ainil üks korralik paarisajane ahven ka vahelduseks sekka ära eksis. Mingi aeg hiljem aga hommikune hoog vee all rauges ja maad võttis vaikus.
Tõnu ja Sulev saabusid kella 11 paiku ja umbes tunnike hiljem hakkasime saare tagant edasi liikuma. Esmalt saare alumise otsa juurde, kus mingi särg ennast näitas. Seejärel kümne märgi all vooluvaikses nurgas nurgu rabasime. Selleks ajaks oli päris korralik vool tekkinud ja nii me kümne haru põhikohti proovida ei saanudki.
Siis juba koskineni haru peale. Seal ühe sirge peal proovisime ahvenat leida. Ebaõnnestunult. Seejärel aga juba haru lõppu, kus suure pindala läbi kammisime. Sulev läks elektripuuriga ees teised tulid tipatapa järgi ja nii võtsime umbes saja meetrise lõigu viie meetri kaupa läbi. Tulemuseks...Tõnu leidis kala üles. Alustuseks ca 400 grammine ahven. Seejärel poole väiksem ka veel juurde.
Ega sellise melu peale ei saa rahulikult eemale vaatama jääda ja nii puurisime Tõnu hõlmaaluse sõelapõhjaks. Polnud paha tegevus. Sain järgmise tunni jooksul kuus kena ahvenat ja paar punni ka veel sekka. Võtt ei olnud küll selline, et oleks jutti tulnud. Käivitumisega olid selged probleemid. Samas kui kala närvi läks, siis virutas ikka korralikult. Kuna tegevus toimus paarimeetrises vees, siis tunne oli päris mõnus.
Mingi aeg lõppes aga kogu veealune tegevus ja otsustasime õhtuks saare taha tagasi vantsida. Õigemini küll meie Ainiga, sest teised olid värskest õhust juba väsinud ja suundusid sauna kütma.
Sattusime saare alla jõudes korraliku nurgude invasiooni peale, kuid latikat rohkem ei tulnudki. Väike pettumus. Päikeseloojangu ajal sättisime ka kodupoo minema.
Kogu päeva suurimaks pettumuseks oli undadega püük. Ainil küll ühte söödakala keegi oli rüüstanud, kuid lippe kerkimas me ei näinudki. Kas põhjuseks oli meeletult kõrge vesi või miski muu, seda ei teagi. Polegi sellist undade "anomaaliat" enne siin olnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar