Soomes, 01. juuni 2023

Mai viimane päev molutasime niisama. Istusime sillal ja kiusasime pudinaid. Päeval trollisime läbi kümne haru linna ja tagasi, burgerite järel käisime :-) Ei ole praegu selles harus midagi põnevat. Mujale ei kannatanud tuule ja laine tõttu minna. Loode ja lääne tuul ulus 15 m/s.

Juuni esimene päev pidi ilma mõttes sama tulema ja seetõttu otsustasime mujale püüdma minna. Nakkilankoskit teist korda üle vaadata. Kaldalt ikka mõne püütava koha leiab, emmal kummal kaldal siis. Kuna eelmised korrad olime teinud sisuliselt päevast püüki, siis nüüd otsustasime õhtuni välja passida. Nii sättisimegi ennast kohale alles kella 12 paiku.

Alustasime vana ja tuttava Arantila alt. See kärestik oli eelmine kord positiivse mulje jätnud ja seetõttu seda uuesti vaatama kibelesin. Seda enam et jõe silda ületades oli püügiplats tühi. Ain jäi rulli vahetama, mina tõttasin kohale ja juba kolmanda viskega keegi võttis. Üsna kaugelt. Kiire ja aeglase voolu piirilt. Turb, umbes kilone kala . Võtt oli sellise kala kohta uskumatult nõrk ja ega võitlus ka millegagi ei hiilanud.

Käisin selle kärestiku kaks korda läbi ja ainukene muu märk elust oli ühe paadiga peal olnud püüdja landile otsa karanud punane, kes vastaskaldal kolm kena küünalt pakkus. Püüdja sai ridvad sisse, hakkas kala väsitama ja ühel hetkel valjult vanduma hakkas. Ära läks! Tundus selline kolme kilo kanti kala olevat.Kala ei pastnud meile siit paigast tulevat ja nii suundusime edasi. Käisime vaatasime elektrijaama aluse ilma ritvadeta üle. Püüdma seal ei kiskunud. Huvitaval kombel kedagi seal püüdmas ka polnud. Ilmselt tuule tõttu, sest koht oli üsna avatud.

Järgmisena valisime püügikohaks Korte. Seal me eelmine kord ei käinudki. On teine Tyni vastaskaldal, seega sisuliselt kaks uut kohta korraga ära nägime.

Korte oli lahe koht. Sinnasaamine oli juba teistsugusem kui teiste kärestike omad. Kohale saamiseks pidi kilomeetri jagu vantsima. Alguses oli rada kenasti tähistatud, aga hiljem muutus lihtsaks rajaks, mis mitmest kohast laiali hargnes. Panimegi ühest kohast valesti ära ja sattusime jõe äärde liiga vara. Lõik oli suures kanjonis ja kuna olime alla läinud tuli sellest karmist tõusust kuidagi ka üles saada. Läksin mingit teist väikest rada pidi seda tegema ja sisuliselt viimase otsa pidin ennast puu juurtest hoides üles vinnama. Tunne oli juba peaaegu nagu Norras...

Lõpuks kohale jõudes ootas meid ees äge lõik. Kiirevooluline ja sügav, kokku pressitud vooluga ala, mille lõpus kärestik. Lõik läks kohe kalda äärest sügavaks ja tundus pakkuvat kaldaaluseid varjupaiku kaladele. Korte jättis vähemalt mulle kõige meeldivama mulje nendest kärestikest. Tõsi me ei saanud sealt võttugi, kuigi passisime oma kolm tundi kohapeal. Koha teeb meeldivaks ka see, et laisemad püüdjad sinna ilmselt vantsida ei viitsi ning seetõttu rahvamasse on seal harvem.

Ka tagasiteel suutsime pisut ära eksida ja jõudsime autoni ringiga. Kell oli juba kuus ning edasi suundusime õhtusele püügile sinna, kus eelmine kord mõnusa võtu olin saanud. Ruskila parempoolsele kaldale.

Püügiplats oli kohale jõudes tühi ja võtsime laavus kohad sisse. Kahjuks tulid peagi erinevad seltskonnad sinna samuti püüdma, nii oligi vaid saabumise esimesed 15 minutit nii, et saime püüda kus ise tahtsime. Algus oligi päris hea. Sain esimese veerand tunniga suure kärestiku servast kolm võttu. Esimene otse jalge ees olnud kivi tagant, kui korraks ahven otsas oli. Seejärel väiksem võtt pisut kaugemalt ja lõpetuseks päris kena pauk kaugelt. Kahjuks otsa ei jäänud. Toimus see Edi rohelise landiga, mis kahjuks õhtu jooksul põhja jäi.

Edasi enam nii põnev polnud. Minul. Aegajalt mingi kergem võtt. Paar ahvenat kaldal käis. Seda ritva käest rebivat pauku aga ei tulnud ega tulnud... Edi landi kaotas tekitas ka tuska... Ain see-eest sai spintube flashiga aga kaks korraliku tõugjat. Esimene 3.5 kilo ja teine umbes kahene. Polnud küll need kalad, mida lootsime saada, aga kärestikus sellistega võidelda oli kindlasti väga äge.

Püüdsime pea poole üheteistkümneni. Keegi selle aja jooksul punast ei saanud. Nägime ära ka elektrijaamast tingitud veetaseme ja voolu tõusu. Ühel hetkel kerkis jõgi korraga oma 30 cm. Ja nii oligi nii, et lahkusime saarelt, millele olime tulnud kuival jalal, läbi väikese "jõekese".

Kokkuvõtvalt. Ootasin teiselt katselt pisut enamat, aga endiselt istub mõttes, et sügise poole peaks seda paika veel külastama.