Soomes, 28. juuni 2024

Reedeks lubas 31 kraadi. See pisut hirmutas - terve päev lauspäikese käes sellise soojaga. Huhh...

... õnneks hommik oli vähemalt mõnus. Sedapuhku suundusime teisele poole linna. Trollides jalakäijate silla sirge kontrolli mõttes ka läbi. Üks haug, null koha. Teisel pool linna lühike troll tööstuse all ja siis juba hooga jigitamise sügavikule. Sinna, kus mu rekord koha on pärit.

Tegime kolm ankrupaika. Esimene ei pakkunud midagi. Teises sattusime kohapunnide peale, saime mõlemad võtte ja paar väikest kala käis paadis korraks värsket õhku hingamas. Kuna tundus, et peale punnide seal midagi tulemas pole, tegime kolmanda ankru sellest paigast viskepikkuse võrra allapoole.

See ankrupaik pakkus juba päris mõnusad viis minut. Esmalt üks punnkoha, siis teise viskega 48 cm pikkune ja kolmanda viske peal juba korraliku tonksuga nii pooleteisene koha. Too pääses vahetult enne kahvamist konksu otsast lahti ja viis endaga ka võtulaine. Kõik võtud tulid wake viidika värvides sirpsaba peale.

Proovisime veel paarist kohast ja seejärel trollisime ülevoolu maailma uurima. Kogu sügava ala tiksusime suurte rapalatega läbi. Tulemuseks paar haugi ja mõni väike kohapunn. Pansionaadi silla juures sai avastamisrõõmust lõpuks küllalt ja tulime hooga jigipaika tagasi. 

Koht pakkus jälle paar võttu. Üks korralik koha kukkus ära ja üksik haug läks kalakasti. Kell oli kolm saanud ja teise poole päevast otsustasime mereäärsel sirgel ja põõsaaugus veeta.

Sel ajal hakkas ka kuumust korralikult üles kruvima. Õnneks kerkis ka tuul ja mõned pilved pakkusid selle leitsaku eest pisut kaitset. Lõpuks see palaavus nii hull ei olnudki, kui algselt kartsin.

Mereäärne sirge pakkus esimesel läbimisel üle kümne kala. Alustuseks ei saanud me rohelisest poist kuidagi mööda, kuna pidevalt tuli mõni haug otsa ja vool tassis meid stardipaika tagasi. Alles peale viiendat haugi saime sealt edasi. Kuni järgmise rohelise poini läks võtt pisut üle kohakala peale. Alustuseks paar punni, siis ka mõni kotikala. Tegijaks rapala ahvena värvides lant.

Teine tiir samas kohas enam nii edukas polnud. Vahel mõni haug ikka võttis, aga kohadest vaid punnid näole andsid. Sama ka kolmanda tiiruga, mille järel otsustasime kulgeda edasi põõsaaugu lõigule. Seal ka õhtu veetsime, enne kui peale kella kümmet kodupoole ära trollisime.

Vahel harva saime sellest rajoonist üksiku trollikoha. Suuri lood enam eriti ei näidanud ja kollid ennast lõpuks ka näole ei andnud. Pool üksteist tulime maha.

Kokku mul viis ja Rainil kaks koha, kõik alla pooleteise kilo. Kastitäis hauge ka veel sekka. Suurim vast kolmene. Mihklil ja Kõutsil  oli kaks koha ja hulganisti hauge. Võrk pakkus neile järjekordselt linaskeid. Tükki seitse.

Päev küpsetas meid lõpuks ikka nii ära, et laupäevaks püügiisu enam polnud. Peale enam ei mindudki. Kuulutasime püügireisi lõppenuks.

Uus päev, 27. juuni 2024

Juba hommikul oli soe mis soe, kella üheksa paiku peale sättides. Päeva peale lubas kolme kümmet kraadi sooja ja null pilve. Praadimine aeglasel tulel...

Suundusime esmalt kümne haru lõpus oleva tõugja kohta. Sealt edasi juba põõsa augu rajooni. Algus oli nutune. Mingi hetk Rain sai jigitades ühe võtu, aga mingeid erilisi elumärke polnud. Trollides saime paar võttu, kaks haugi kasti ja üks koha paadi kõrvalt plehku pääses. Tundus, et hommikupoole võis siin isegi midagi toimuda, aga me vist liiga hilja saabusime. Edasi juba punase maja rajooni.

Seal toimetasime suurema osa päevast. Enamasti trollides, vahel harva jigitades, sageli tõugjate elupaika uurides. Positiivse poole peale sai kanda selle, et esimene tõugjas läks liimile. Ühel hetkel paari plärtsatusega ennast ära näidati ja paadikaaslase uus rekord 3.2 kilo oli tõsiasi. Mind ka ühe võtuga õnnistati, aga otsa kala ei jäänud.

Trollimine toitis päris kenasti. Enamasti haugidega, aga kui pealelõunal tuul tõusis ja laine peale tuli, tegi koha ka paar aktiivsemat liigutust.

Mereäärne sirge toitis kenast, järgmisest sirgest vaid esimene pool midagigi pakkus, teine pool ei miskit. Sügavikus jälle midagi juhtuma hakkas. Seal eeskätt õhtupoole, sest kui miski kella kolme paiku sinna kanti välja kulgesime, siis peale parmude seal mingit aktiivsust märgata polnud.

Trollimise nõrgem pool oli landikadu. Kuna ma loodipilti ei näe, siis õnnestus kaks voblerit põhja jätta ja seda kohtades, kus tavaliselt riske pole tajunud.

Jigitamine oli päeva nõrgim osa. Ma ei saanud ühtegi võttu ja ega paadikaaslasele peale hommikuse ilusa paugu rohelisele silikoonile ka midagi rohkemat ei pakutud. Palju seda selle palavaga harrastada ei viitsinud ka.

Päeva suurimad kohad tulid ikkagi põõsaaugu süvikust. Suurim 3.925 kg. Kokku mul viis mõõdukoha ja Rainil kaks. Hauge ära lugeda ei jaksanud. Sort haugidel muidugi ülilahja, suurim vast kolmene.

Lantidest osutus tegijaimaks rapala ahvena värvides sügava vee versioon. Mereääres toimis punakas- valge karikko. Rain oma eilset lanti korralikult tööle ei saanud - vaid üks koha. Päevad olid küll ühteviisi päikselised, aga koha maitse ikkagi erinev.

Teise paatkonna püügipäevik oli seekord üsna lahja, kui võrk välja arvata. Haugid, kohad olid punnid olnud, üks kilone tõugjas ka trollides otsa kargas. Võrguga linaskeid tuli nagu juba eelmistel aastatel traditsiooniks on saanud.

Reede tuleb veel palavam päev.

Soomes suvitamas, 26. juuni 2024

Üle kuu aja on sellest möödas kui kalal sai käidud. Kuidagi ei tõmba suvel püüdma. Eelmine kord sai ilmselt ikka isu nii täis püütud. Juuni lõpuks aga oli meil kokku lepitud traditsiooniline suvepüük, teiste sõnadega suvitamine; ja nii me neljakesi ning kahe paadiga kolmapäeval üle lahe tulimegi. Rain, Mihkel, Kõuts ja mina. Plaanis oli kaks tervet ja kaks poolikut päeva teha.

Ilm suvitamiseks mega, juba tulles oli 28 kraadi ning paar kraadi lubas juurdegi teha. Vesi ka seetõttu supisoe, 21 kraadi. Saagilootusi kõrgele polnud mõtet seada, panin vaimu puhkamiseks valmis. Seda enam, et üle mitme aasta olin koha püüdmas võõras paadis, ehk teiste sõnadega ankru peal. Tüürimeheks siis nimekaim.

Poole nelja paiku peale ja otse põõsa auku, kus esimesed jigitamised tegime. Voolu polnud, hea lihtne oli püüda. Üllataval kombel sain isegi ühe päris kena kohavõtu, aga kätt kalaseks veel mitte. Esimesed saagid tulid alles punase maja sirgelt. Alustuseks mõned ahvenad, seejärel ka paar haugi.

Õhtupoolik saigi sellel sirgel veedetud. Jigitamine, trollimine, tõugja otsimine. Kaks esimest püügistiili midagi ikka pakkusid, trollimine nimekaimule ka koha, aga tõugjat polnud kodus. Kuna voolu sisuliselt ei olnud, siis polnud ka nn kärestikku. Jigitamiseks piisas viiemeetrises sügavuses vaid 17 grammisest raskusest.

Kella seitsmese jalka ajaks läksime põõsa augu lõigule, kus Rain kaks kena koha juurde sai. Suurim lausa 3.7 kilone. Mul vaid haug segamas käis... Tegijaks landiks oli täna rapala 30 jala sügavusele minev vobler, millel fosforrohekas selg ja hõbedane alumine osa.

Õhtu lõpetasime juba kella kümneks, et päeva teist mängu maa peal telekast vaadata.

Teine paatkond said kaks koha, paar haugipunni ja mõned ahvenad.