Idarannikul, 23. jaanuar 2025

Vahepealsete miinuskraadidega mind mere äärde kohe mitte ei tõmmanud. Nööriga püük on siis võimatu, tamiiliga püüda aga ei taha. Nüüd, kus soojakraadid jälle tagasi tulid sai korraks linna tuldud ja täna seetõttu uuesti ka luurele mindud.

Eelmised päevad olid olnud idatuulega, nüüd lõunakaare omad. Seega veed ilmselt enamasti selged ja "toovat" tuult ei kusagil. Kella üheksa paiku autosse istudes polnud seetõttu plaangi veel selge, otsustasin käigupealt... eelmise korra püügipaiga kandis ei olnud isu veel soojast autost välja tulla ja nii vurasin edasi. Sinna, kus üle-eelmisel korral ühe landi leidsin.

Riided selga, tipa-tapa mere äärde ja läks püüdmiseks.  Merel väikene kerge katus peal, tuul pigem nõrk ja seegi vahepeal ära kadus. Veetase oli endiselt pigem kõrge ja seetõttu alustasin ebatraditsioonilisi paiku läbi loopides. Madalad kohad, nende keskel olevad augud, liikumise suund oma tavaliste kivide poole. Seda lõiku on umbes sada meetrit ning läbisin seda enam-vähem taktis 5 meetrit edasi ja 5 viset.

Tunnike hiljem, kui oma kivideni oli veel tsipakene minna, kui korraga minust vaid 5-6 meetri kaugusel korralik mats ja kala taga. Oh sa juudas, kus nüüd läks alles tantsuks. Kala tõusis samas kohas pinda, liikus paar meetrikest saba peal tantsides mere poole ja siis kohe samas taktis tagasi. Niimooodi viis korda tantsides maanduti lõpuks vette tagasi. Tõeline tsirkuse delfiin. Kasutasin juhust ja kruttisin siduri lõdvemaks.

Järgmisena kerge mõne meetrine sööst kalda poole ja hetk hiljem mõeldi justkui ümber. Tagasi algusesse. Ja uuesti õhku tantsima. Kaks korda tegi seda ja siis visati lant lihtsalt suust välja. Kuradi kuradi kurat! Nii ilusat hõbedast kala nii lähedal pinnas hüppamas pole näinudki. Särav hõbe, hallis talvepäevas, nägi välja nagu mõni unistuste tegelene. Ja oleks siis väike olnud. Silma järgi nii kolme kilone. Kuradi kuradi kurat. Kui eelmise korra oma mind vaevama ei jäänud, siis selle korra oma jääb ilmselt pikalt.

Huvitav on see, et olin sinna "auku" juba kaugemalt loopides mitu korda visanud. Ja nüüd, siis nii lähedal olles vajutas ära. Või ujus ta kusagilt eemalt järgi? Minusugune kanapime, seda ilmselt tähele ei paneks. Vähemalt sellise halli ilmaga nagu täna oli.

Sellise mürgli peale panid ilmselt kõik lähedal olnud uimelised teispoole soome lahte minema. Ja nii jätkasin sama kivi juures tühja pildumist oma pool tundi, enne kui edasi kulgesin - edasi oma sihtmärgi poole.

Tunnikesest madistamisest sain teise võtu, õigemini topelt togimise. Ja jälle tuli too võtma minu kividest kaldapoole jäävalt territooriumilt, mitte merepoole, kus kunagi saanud olen. Togijat aktiviseerida ei õnnestunud ja kümme minutit hiljem oskasin samas tsoonis oma landi põhja jätta. Oli too korraks kinni jäänud ja kerge sikutamise peale nöör katkes. Üritasin küll järgi minna, aga sügavus oli selline, kus oleksin ilmselt märjad püksid saanud ning lükkasin seetõttu otsimise hilisemaks. Enne äraminekut võib ju riided märjaks teha küll.

Kui tegija lant jääb põhja, siis otse loomulikult tundub, et landikarbis pole ühtegi toodet mis tänasesse päeva sobiks. Mängisin oma kuus varianti läbi, leidsin peagi pirtsakalt igas ühes mingisuguse põhjuse, miks too täna ei peaks toimima ja toppisin siis ta karpi tagasi. Niimoodi mõnda aega mässanud jõudsin arusaamisele, et peab ikka põhja jäänud lanti otsima minema.

Suundusin loopides sinna, kus arvasin ta põhja jäänud olevat. Vesi tõusis vahepeal tagumikuni ja püksid tuvastasid jaheduse sissevoolu :-) Ei leidnud kuidagi seda põhjast üles. Lõpuks jäin vähe kõrgema koha peale loopima ning kui ühel hetkel jalge ette pilgu viskasin, nägin põhja kohal hulpivat nööri. Natukene varrukas märjaks ja kätte ta saingi. Tuli välja, et lant polnudki kaugel, vaid meeter eemal, aga sellises hämaras lihtsalt ei torganud silma. Nööri oli landi küljes meetrit neli, mis tähendab et ilmselt olin eelnevalt liinile kusagil viga teinud.

Edasine loopimine toimus juba õige landiga. Tunne oli kohe poole parem :-) ...tulemus aga mitte. Käisin sama tsooni veel korra läbi. Kontrollisin seejärel neeme teise poole ala üle (seal polnud kunagi veel loopinud ja pigem kahlasin huvi pärast distantsi läbi) ja kella poole neljaks oli selline rampväsimus sees, et miski magnet kohe sikutas auto poole minema. Aitas küll. Peaaegu...

Sõitsin juba kodupoole kui peas hakkas vasardama. Kus sa lähed nii vara? Päike alles loojub (mitte et seda näha oleks olnud). Kindlasti hakkab kala veel võtma. Ketras seda juttu edasi ja tagasi. Lasingi siis augu endale pähe ära rääkida ja keerasin tagasiteel eelmise püügikorra juures mere äärde. Tegin sealgi pool tundi, kuid ei miskit.

Trehvasin seal ka ühe kaaskannatajaga, kes oli sealkandis päeva jooksul kaks võttu saanud. Ühe neist, 45 cm pikkuse ka ära katsunud. Nii et oskajad midagi ikka saavad. Mina kui amatöör lepin äraminekutega. Aga noh kui juba teist korda õnnestus kala võtt kätte saada, siis tuleb rahul olla! Vast viitsin veel proovima minna, kui selline sügistalvekevade ilm püsib.

Pärnu jõel, 21. jaanuar 2025

Olen jätkuvalt jääpüügi ootuses, aga tundub et seda ei tulegi... Veetase käib Vigala peal üles ja alla. Nii poole meetri ulatuses. Kui külma teeb tuleb alla, soojalaine ja vihmadega kerkib jälle üles.  Parimad tasemed juba nagu kevadel. Sama seis ka Velise ja suure jõega. Jääst ei haisugi, sellise vooluga ei saakski seda tekkida.

Pärnu jõgi kerkis nädalavahetusel Oore all ka +275ni ja see tähendab metsikut voolu koos paraja annuse igasuguse lebraga. Kuna see kõik oli juba paari päeva eest ja nüüd oli veetase juba langemas, otsustasin täna siiski proovima minna.

Väljas null kraadi, lubas parajat kagu tuult, mis õnneks jäi küll kuhugi pidama... vahel küll juba hakkas nagu tekkima, aga peagi see hoog uuesti rauges. Pilves päev, päikeseta. Päeval kerge lumehakatist taevast pakkus, aga nii vähe, et kalamehe toolgi ei saanud lumiseks.

Kohale jõudsin Reiu suudme kanti kella poole üheteistkümne paiku ja seis oli selline nagu arvata oli. Sodi veepinnal küll palju polnud, kuid üle veerand tunni ei kannatanud rakendust välja kerimata püüda. Igasugust lebra tundus põhja ligidal piisavalt ujuvat. Kõrge vesi oli viinud kalda äärest ära ka jää ja see omadega ka pilliroo. Nagu niidetud oleks olnud.

Kolm ritva sisse. Üks mullaussi, teine sõnnikuussi ja kolmas söödakorvi ja kärbsevastsetega. Alguses isegi midagi nagu toimis. Vaevu viis minutit peale algust oli esimene ahven käes. Samas see toimumine oli selline "hädauba ruudus". Mingi kerge nöks, vaikus, seejärel kas kala otsas või mitte. Teist nöksu oleks ilmselt ootama jäänudki või oleks sodiga tamiil voolu poolt kaldarohtu lohistatud.

Kuna vool oli üsna räige, siis eemal olevast august sisuliselt püüda ei saanudki. Ikka pigem kaldaroo äärest vaevu kümme-viisteist meetrit eemalt. Kaugemalt tina lihtsalt kanti voolu poolt minema.

Päeva peale läks seegi hädine võtt veel viletsamaks. Hea kui korra tunnis keegi pakutavat puudutas.  Tundus, et vastaskaldal püüdnud mehed olid samas seisus, sest kella kahe paiku hakkas nende kallas vaikselt tühjenema. Ja ega kolmest paadist, kes suudme tsoonis üksteise järel püüdmas käisid, ükski väga kaua ühes ankrus ei püsinud.

Kella kolmest andsin ise ka alla. Päevasaagiks mõned ahvenad (kuus tükki, 100-200gr vahel) ja üksik särg, kes oli juba kuderüüd punuma hakanud. Ühtegi suurema kala võttu ei näinud.

PS! FBs kirjeldatakse edukaid ahvena ja kohapüüke. See action tõsi kõik linna sees toimub, kuhu mind mitte ei tõmba ... ja mitte ei viitsi seda paati ka kesktalvel üksi välja ajada. Või äkki peaks? No ei viitsi noh.

Merikat otsimas, 14. jaanuar 2025

Vastuoluline talv jätkub. Eelmine nädal tegi maal korralikult lund ning paar külmemat päeva ja ööd; ja siis keeras uuesti sulale. Ja nüüd lubab seda sula pikalt. Jääd ei paista kusagilt. Jõed ei jõua kahe sademekuuri vahel korralikult allagi tulla enne kui järgmine sats peale tuleb. Üsna tüütu olukord - jääd pole, kaldalt ka ei püüa. Talv või asi.

Kuna paar päeva oli põhjatuuli teinud ja esmaspäevast keeras ilma sulale ning tuule läände, siis otsustasin täna mere äärde uuesti värsket õhku hingama minna. Eelmisest korrast oli rull hoolimata korralikust magevee loputusest raskema käigu sisse võtnud, nii pidin enne mere äärde minekut kalapoest endale rulliõli soetama minema. Nii sain vee äärde alles poole üheteistkümneks.

Alustuseks piilusin paika, kus ka eelmisel korral proovisin (peatus number 2), kuid laine oli nii vastik et loobusin sellest püügikohast paari viske järel. Samas kaugel eemal nuki taga tundus loogiliselt pisut rahulikum olevat, seal pidi tuul maanina taha kinni jääma ja nii võtsin jalad selga. Sammusin paika kus polnudki enne käinud.

Esimene viskekoht sai neeme tipus tehtud, tuul puhus veel peale, aga kividesse murduvad lained lausa palusid lanti sinna visata. Mõtlesin, et teen siin kiirelt - nii igaksjuhuks - kolm viset ja siis sammun mõnikümmend meetrit edasi vähe rahulikumasse piirkonda. Kolmanda pika-pika viske alguses, lant enamvähem Soome territoriaalvetes, käis korraga väike toks ridvast läbi. No kui niimoodi märku antakse, siis on selge et edasi kulgeda ei saa. Istutasin ennast sinna paigale.

Mitmed visked samasse tsooni, pausid kerimise vahele, paar meetrit kõrval oleva kivi pealt sama tsooni pommitamine. Ei miskit. Hakkasin juba kahtlema, et äkki suutsin oma peas kivi kalaks mõelda ... no samas ei saa olla. Nii kaugel, viske alguses kerides, polnud pausigi teinud... mis kivi see olla sai.

Tegin siis samast kohast pisut teise tsooni viskeid kui korraga kala üsna kaldaäärsete kivide tagant otsa vajus ja ritv võnkuma pani. Siduri kärtsutamise saatel suunduti ülelahe naabrite suunas minema. Kümne meetrise sööstu järel keeras ennast pinnas ja suundus edasi paralleelsel kaldaga, enne kui peatus. Möödunud oli vast 15 sekundit, kasutasin pausi ja keerasin siduri pehmemaks ning hakkasin oma peas läbi töötlema erinevaid viise, kuidas sellest kivilaburündist, mis minu ja kala vahele jäi, too enda poole meelitada. Siis tegi kala veel ühe sööstu ja korraga kadus nöörist pinge.

Esimese hooga arvasin, et sööstab nüüd hoopis minu poole ja kukkusin kiiruga nööri sisse kruttima. Peagi jõudis tõde kohale - tirin vaid lanti. Ära kukkus. Krt. Kena poiss oli. Pulsi sain lakke ja käed värisema. Kahjuks polnud minu kala.

Loomulikult kõõlusin selles tsoonis kivide otsas veel tunnikese, enne kui edasi marssima asusin. Kammisin umbes poole kilomeetri jagu uut ala läbi. Tundus päris lubav, aga lubadusesks see jäigi. Lõpuks tagasi marssides ja loopides sain võtupaigast nii mõnikümne meetri kaugusel veel ühe toksu, aga toda uuesti võtma meelitada ei suutnud.

Püük ise oli selline kõõlumine, et hoia ja keela. Vist esimest korda kahetsesin et neid nn "jõulu lisakilosid" kaasas polnud. Laine oli nii tugev, et ühe madala kivi pealt tõstis see mu lihtsalt maha. Hea et püsti jäin. Kaugemale kui kümme meetrit veepiirist vist ei läinudki, ujumise isu lihtsalt polnud.

Kella kolmeks olin sellest vehkimisest korralikult tüdinenud ja kuulutasin päeva lõppenuks. Võrreldes eelmise korraga oli tulemus märksa parem, aga mingit loogikat ma selles küll üles ei leidnud. Juhuse värk.

PS! Ilm: läänetuul 10+ m/s, pilves, vahel miskit ollust taevast tilkus, vesi oli vahune aga üsna puhas.

Idarannikut piitsutamas, 08. jaanuar 2025

Tüdinesin lõpuks selle jääaja ootamisest ja otsisin oma kapisügavustest lagedale merikapüügi varustuse. Otsustasin, et parem juba tühjalt vett piitsutada, kui üldse molutada ja lohistasin ennast hommikul autosse ning sättisin sõiduvahendi suuna ida poole.

Väljas oli sompus ja hall ilm.  Paar kraadi sooja ja lõunatuul sisuliselt maas. Ennelõunal vaikselt ka tibutas. Päikest nägin terve päeva peale alles siis, kui autoga kodu poole tagasi vurasin - tõeliselt värvidevaene päev.

Esimeseks püügipaigaks plaanisin koha, kus vanasti väikseid merikaid pidevalt otsa eksis. Et äkki saan kohe mingi tunde kätte... Polnud ammu selles kohas käinud. Mälu ja uued liiklusmärgid tekitasid peas kerge segaduse, aga lõpuks ikka jõudsin sinna kuhu plaaninud olin.

Kerge tuul jäi kaldasse kinni, nii kannatas palja käsi loopida. Vesi selge. Kerge katus peal. Laine uimaselt õõtsutav. Palju luiki, eemal üksik hüljes mööda ujus. Käisin oma kohustuslikud kivid ja nende tagused ükshaaval läbi. Vahetasin korra lanti ja kahe tunni pärast suundusin uut kohta vahetama. Kalast ei kippu ega kõppu.

Teine püügipaik oli esimesega sarnane. See koht mulle väga ei meeldi, kuna huvitav lõik jääb seal üsna lühikeseks. Samas see nii kenasti tee peale jäi ja oleks olnud patt see läbi kammimata jätta. Null märki veealusest aktiivsusest. Ei aidanud ka järgmine landivahetus.

Järgmisena juba pisut eemal olev koht, mis ka lõunatuulele avatud. Otsustasin, et aitab varjus passimisest ja mugavatest oludest. Trotsin parem kerget tuult ja lainet.

Siin sain aru, et vesi oli päris kõrge. Selleks, et oma lemmikkividele rännata, pidin lausa puusast saati veest läbi minema. Seda tehes jäi silma merepõhjas helkiv asi. Lant? Togisin seda jalaga, justnagu oleks. Käega meetrises veest  lanti juba niisama välja ei võta, ilma et ise pärast märg ei oleks. Asusin seda siis oma landiga välja tirgutama. Ära tõin. Must ja hõbedane. Üsna värske teine. Tootjat minu kogenematu silm välja lugeda ei osanud.

Kammisin needki kivid läbi sama tulemusega, mis eelmised. Proovisin veel ühte nukka samas kandis ja kella kolmeks andsin lõplikult alla. Keha oli sellest libedatel kividel kõõlumisest juba päris kangeks muutunud ning selleks korraks mul isu kauemaks ei jätkunud. Kokku siis viie tunnise loopimisega null võttu. Ühtegi konkurenti ka ei näinud. Viimases püügipaigas eilsed jäljed lumel olid, mujal polnud üldse käidud. Kui loomade jäljed välja arvata.

Jube must/valge päev oli - vaid oma lantidest ja õhtusest loojangust muid värve võis leida.

Jääd oodates, 05. jaanuar 2025

Veed on ikka veel maru kõrged. Kasari 150+, Velise pea 100, Vigala 120+. See kõik tähendab, et kalda ääres vaikselt jääkiht kasvab, jõgede keskel aga triivivad jääpangad.

Käisin pühapäeval eraldi veel Velise jõgede risti vaatamas, kus samuti mõlemad harud alles lahti.

Kolmapäeval saabuv lume lisa ja hilisem sula ei tee vist ka olukorda paremaks. Nii, et jääaeg ei taha ega taha tulla :-(