Esiletõstetud postitus

kolmapäev, 8. jaanuar 2025

Idarannikut piitsutamas, 08. jaanuar 2025

Tüdinesin lõpuks selle jääaja ootamisest ja otsisin oma kapisügavustest lagedale merikapüügi varustuse. Otsustasin, et parem juba tühjalt vett piitsutada, kui üldse molutada ja lohistasin ennast hommikul autosse ning sättisin sõiduvahendi suuna ida poole.

Väljas oli sompus ja hall ilm.  Paar kraadi sooja ja lõunatuul sisuliselt maas. Ennelõunal vaikselt ka tibutas. Päikest nägin terve päeva peale alles siis, kui autoga kodu poole tagasi vurasin - tõeliselt värvidevaene päev.

Esimeseks püügipaigaks plaanisin koha, kus vanasti väikseid merikaid pidevalt otsa eksis. Et äkki saan kohe mingi tunde kätte... Polnud ammu selles kohas käinud. Mälu ja uued liiklusmärgid tekitasid peas kerge segaduse, aga lõpuks ikka jõudsin sinna kuhu plaaninud olin.

Kerge tuul jäi kaldasse kinni, nii kannatas palja käsi loopida. Vesi selge. Kerge katus peal. Laine uimaselt õõtsutav. Palju luiki, eemal üksik hüljes mööda ujus. Käisin oma kohustuslikud kivid ja nende tagused ükshaaval läbi. Vahetasin korra lanti ja kahe tunni pärast suundusin uut kohta vahetama. Kalast ei kippu ega kõppu.

Teine püügipaik oli esimesega sarnane. See koht mulle väga ei meeldi, kuna huvitav lõik jääb seal üsna lühikeseks. Samas see nii kenasti tee peale jäi ja oleks olnud patt see läbi kammimata jätta. Null märki veealusest aktiivsusest. Ei aidanud ka järgmine landivahetus.

Järgmisena juba pisut eemal olev koht, mis ka lõunatuulele avatud. Otsustasin, et aitab varjus passimisest ja mugavatest oludest. Trotsin parem kerget tuult ja lainet.

Siin sain aru, et vesi oli päris kõrge. Selleks, et oma lemmikkividele rännata, pidin lausa puusast saati veest läbi minema. Seda tehes jäi silma merepõhjas helkiv asi. Lant? Togisin seda jalaga, justnagu oleks. Käega meetrises veest  lanti juba niisama välja ei võta, ilma et ise pärast märg ei oleks. Asusin seda siis oma landiga välja tirgutama. Ära tõin. Must ja hõbedane. Üsna värske teine. Tootjat minu kogenematu silm välja lugeda ei osanud.

Kammisin needki kivid läbi sama tulemusega, mis eelmised. Proovisin veel ühte nukka samas kandis ja kella kolmeks andsin lõplikult alla. Keha oli sellest libedatel kividel kõõlumisest juba päris kangeks muutunud ning selleks korraks mul isu kauemaks ei jätkunud. Kokku siis viie tunnise loopimisega null võttu. Ühtegi konkurenti ka ei näinud. Viimases püügipaigas eilsed jäljed lumel olid, mujal polnud üldse käidud. Kui loomade jäljed välja arvata.

Jube must/valge päev oli - vaid oma lantidest ja õhtusest loojangust muid värve võis leida.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar