Merikat otsimas, 14. jaanuar 2025

Vastuoluline talv jätkub. Eelmine nädal tegi maal korralikult lund ning paar külmemat päeva ja ööd; ja siis keeras uuesti sulale. Ja nüüd lubab seda sula pikalt. Jääd ei paista kusagilt. Jõed ei jõua kahe sademekuuri vahel korralikult allagi tulla enne kui järgmine sats peale tuleb. Üsna tüütu olukord - jääd pole, kaldalt ka ei püüa. Talv või asi.

Kuna paar päeva oli põhjatuuli teinud ja esmaspäevast keeras ilma sulale ning tuule läände, siis otsustasin täna mere äärde uuesti värsket õhku hingama minna. Eelmisest korrast oli rull hoolimata korralikust magevee loputusest raskema käigu sisse võtnud, nii pidin enne mere äärde minekut kalapoest endale rulliõli soetama minema. Nii sain vee äärde alles poole üheteistkümneks.

Alustuseks piilusin paika, kus ka eelmisel korral proovisin (peatus number 2), kuid laine oli nii vastik et loobusin sellest püügikohast paari viske järel. Samas kaugel eemal nuki taga tundus loogiliselt pisut rahulikum olevat, seal pidi tuul maanina taha kinni jääma ja nii võtsin jalad selga. Sammusin paika kus polnudki enne käinud.

Esimene viskekoht sai neeme tipus tehtud, tuul puhus veel peale, aga kividesse murduvad lained lausa palusid lanti sinna visata. Mõtlesin, et teen siin kiirelt - nii igaksjuhuks - kolm viset ja siis sammun mõnikümmend meetrit edasi vähe rahulikumasse piirkonda. Kolmanda pika-pika viske alguses, lant enamvähem Soome territoriaalvetes, käis korraga väike toks ridvast läbi. No kui niimoodi märku antakse, siis on selge et edasi kulgeda ei saa. Istutasin ennast sinna paigale.

Mitmed visked samasse tsooni, pausid kerimise vahele, paar meetrit kõrval oleva kivi pealt sama tsooni pommitamine. Ei miskit. Hakkasin juba kahtlema, et äkki suutsin oma peas kivi kalaks mõelda ... no samas ei saa olla. Nii kaugel, viske alguses kerides, polnud pausigi teinud... mis kivi see olla sai.

Tegin siis samast kohast pisut teise tsooni viskeid kui korraga kala üsna kaldaäärsete kivide tagant otsa vajus ja ritv võnkuma pani. Siduri kärtsutamise saatel suunduti ülelahe naabrite suunas minema. Kümne meetrise sööstu järel keeras ennast pinnas ja suundus edasi paralleelsel kaldaga, enne kui peatus. Möödunud oli vast 15 sekundit, kasutasin pausi ja keerasin siduri pehmemaks ning hakkasin oma peas läbi töötlema erinevaid viise, kuidas sellest kivilaburündist, mis minu ja kala vahele jäi, too enda poole meelitada. Siis tegi kala veel ühe sööstu ja korraga kadus nöörist pinge.

Esimese hooga arvasin, et sööstab nüüd hoopis minu poole ja kukkusin kiiruga nööri sisse kruttima. Peagi jõudis tõde kohale - tirin vaid lanti. Ära kukkus. Krt. Kena poiss oli. Pulsi sain lakke ja käed värisema. Kahjuks polnud minu kala.

Loomulikult kõõlusin selles tsoonis kivide otsas veel tunnikese, enne kui edasi marssima asusin. Kammisin umbes poole kilomeetri jagu uut ala läbi. Tundus päris lubav, aga lubadusesks see jäigi. Lõpuks tagasi marssides ja loopides sain võtupaigast nii mõnikümne meetri kaugusel veel ühe toksu, aga toda uuesti võtma meelitada ei suutnud.

Püük ise oli selline kõõlumine, et hoia ja keela. Vist esimest korda kahetsesin et neid nn "jõulu lisakilosid" kaasas polnud. Laine oli nii tugev, et ühe madala kivi pealt tõstis see mu lihtsalt maha. Hea et püsti jäin. Kaugemale kui kümme meetrit veepiirist vist ei läinudki, ujumise isu lihtsalt polnud.

Kella kolmeks olin sellest vehkimisest korralikult tüdinenud ja kuulutasin päeva lõppenuks. Võrreldes eelmise korraga oli tulemus märksa parem, aga mingit loogikat ma selles küll üles ei leidnud. Juhuse värk.

PS! Ilm: läänetuul 10+ m/s, pilves, vahel miskit ollust taevast tilkus, vesi oli vahune aga üsna puhas.