Idarannikul, 23. jaanuar 2025

Vahepealsete miinuskraadidega mind mere äärde kohe mitte ei tõmmanud. Nööriga püük on siis võimatu, tamiiliga püüda aga ei taha. Nüüd, kus soojakraadid jälle tagasi tulid sai korraks linna tuldud ja täna seetõttu uuesti ka luurele mindud.

Eelmised päevad olid olnud idatuulega, nüüd lõunakaare omad. Seega veed ilmselt enamasti selged ja "toovat" tuult ei kusagil. Kella üheksa paiku autosse istudes polnud seetõttu plaangi veel selge, otsustasin käigupealt... eelmise korra püügipaiga kandis ei olnud isu veel soojast autost välja tulla ja nii vurasin edasi. Sinna, kus üle-eelmisel korral ühe landi leidsin.

Riided selga, tipa-tapa mere äärde ja läks püüdmiseks.  Merel väikene kerge katus peal, tuul pigem nõrk ja seegi vahepeal ära kadus. Veetase oli endiselt pigem kõrge ja seetõttu alustasin ebatraditsioonilisi paiku läbi loopides. Madalad kohad, nende keskel olevad augud, liikumise suund oma tavaliste kivide poole. Seda lõiku on umbes sada meetrit ning läbisin seda enam-vähem taktis 5 meetrit edasi ja 5 viset.

Tunnike hiljem, kui oma kivideni oli veel tsipakene minna, kui korraga minust vaid 5-6 meetri kaugusel korralik mats ja kala taga. Oh sa juudas, kus nüüd läks alles tantsuks. Kala tõusis samas kohas pinda, liikus paar meetrikest saba peal tantsides mere poole ja siis kohe samas taktis tagasi. Niimooodi viis korda tantsides maanduti lõpuks vette tagasi. Tõeline tsirkuse delfiin. Kasutasin juhust ja kruttisin siduri lõdvemaks.

Järgmisena kerge mõne meetrine sööst kalda poole ja hetk hiljem mõeldi justkui ümber. Tagasi algusesse. Ja uuesti õhku tantsima. Kaks korda tegi seda ja siis visati lant lihtsalt suust välja. Kuradi kuradi kurat! Nii ilusat hõbedast kala nii lähedal pinnas hüppamas pole näinudki. Särav hõbe, hallis talvepäevas, nägi välja nagu mõni unistuste tegelene. Ja oleks siis väike olnud. Silma järgi nii kolme kilone. Kuradi kuradi kurat. Kui eelmise korra oma mind vaevama ei jäänud, siis selle korra oma jääb ilmselt pikalt.

Huvitav on see, et olin sinna "auku" juba kaugemalt loopides mitu korda visanud. Ja nüüd, siis nii lähedal olles vajutas ära. Või ujus ta kusagilt eemalt järgi? Minusugune kanapime, seda ilmselt tähele ei paneks. Vähemalt sellise halli ilmaga nagu täna oli.

Sellise mürgli peale panid ilmselt kõik lähedal olnud uimelised teispoole soome lahte minema. Ja nii jätkasin sama kivi juures tühja pildumist oma pool tundi, enne kui edasi kulgesin - edasi oma sihtmärgi poole.

Tunnikesest madistamisest sain teise võtu, õigemini topelt togimise. Ja jälle tuli too võtma minu kividest kaldapoole jäävalt territooriumilt, mitte merepoole, kus kunagi saanud olen. Togijat aktiviseerida ei õnnestunud ja kümme minutit hiljem oskasin samas tsoonis oma landi põhja jätta. Oli too korraks kinni jäänud ja kerge sikutamise peale nöör katkes. Üritasin küll järgi minna, aga sügavus oli selline, kus oleksin ilmselt märjad püksid saanud ning lükkasin seetõttu otsimise hilisemaks. Enne äraminekut võib ju riided märjaks teha küll.

Kui tegija lant jääb põhja, siis otse loomulikult tundub, et landikarbis pole ühtegi toodet mis tänasesse päeva sobiks. Mängisin oma kuus varianti läbi, leidsin peagi pirtsakalt igas ühes mingisuguse põhjuse, miks too täna ei peaks toimima ja toppisin siis ta karpi tagasi. Niimoodi mõnda aega mässanud jõudsin arusaamisele, et peab ikka põhja jäänud lanti otsima minema.

Suundusin loopides sinna, kus arvasin ta põhja jäänud olevat. Vesi tõusis vahepeal tagumikuni ja püksid tuvastasid jaheduse sissevoolu :-) Ei leidnud kuidagi seda põhjast üles. Lõpuks jäin vähe kõrgema koha peale loopima ning kui ühel hetkel jalge ette pilgu viskasin, nägin põhja kohal hulpivat nööri. Natukene varrukas märjaks ja kätte ta saingi. Tuli välja, et lant polnudki kaugel, vaid meeter eemal, aga sellises hämaras lihtsalt ei torganud silma. Nööri oli landi küljes meetrit neli, mis tähendab et ilmselt olin eelnevalt liinile kusagil viga teinud.

Edasine loopimine toimus juba õige landiga. Tunne oli kohe poole parem :-) ...tulemus aga mitte. Käisin sama tsooni veel korra läbi. Kontrollisin seejärel neeme teise poole ala üle (seal polnud kunagi veel loopinud ja pigem kahlasin huvi pärast distantsi läbi) ja kella poole neljaks oli selline rampväsimus sees, et miski magnet kohe sikutas auto poole minema. Aitas küll. Peaaegu...

Sõitsin juba kodupoole kui peas hakkas vasardama. Kus sa lähed nii vara? Päike alles loojub (mitte et seda näha oleks olnud). Kindlasti hakkab kala veel võtma. Ketras seda juttu edasi ja tagasi. Lasingi siis augu endale pähe ära rääkida ja keerasin tagasiteel eelmise püügikorra juures mere äärde. Tegin sealgi pool tundi, kuid ei miskit.

Trehvasin seal ka ühe kaaskannatajaga, kes oli sealkandis päeva jooksul kaks võttu saanud. Ühe neist, 45 cm pikkuse ka ära katsunud. Nii et oskajad midagi ikka saavad. Mina kui amatöör lepin äraminekutega. Aga noh kui juba teist korda õnnestus kala võtt kätte saada, siis tuleb rahul olla! Vast viitsin veel proovima minna, kui selline sügistalvekevade ilm püsib.