Vigala jõel, 10. märts 2025

Pühapäeval oli valvetonka otsa koperdanud vimb. Natuke vara veel nagu minu kandi jaoks! Küll aga võtsin seda kui märki, et äkki on aeg 8 meetrine Stella toast välja tuua ja jõgede risti sellega proovima minna. Seda enam et esmaspäevaks lubas 10 kraadi sooja (NB! Tuli lausa 13 kraadi) ja päikest, seda kõike nõrga kagutuulega. Mõnus peesitamise ilm.

Veetase oli väga madal, Vigala harul +87 ja see vähene vesi peaks päikese ja palava ilmaga kiiresti soojenema. Lõuna paiku kohale jõudes oli ilmateenistuse andmetel siiski vaid 3.4 kraadi vee soojuseks. Õhtuks jõudis näit +4.5 kraadini.

Tegin poolteist tundi käsikaga vehkimist ilma ühtegi võttu saamata. Ei toiminud ei kuldne ega ka hõbedane kirp. Tunne oli, et siin hetkel kala küll pole.

Selgus, et kui ikka pooleteise tunniga midagi ei toimu, siis kauemaks ühe koha peal mul tahtmist ka ei jagu. Kõndisin siis kaigas seljas sonni vastas olevale augule ja proovisin seal ka. Üks võtt, tunni jooksul. Vesi oli ikka liiga jahe rändekalade suuremaks kulgemiseks. Sonnil endal oli isegi jää veel peal.

Tulin tulema ära.

...

Õhtul läksin kella nelja paiku paariks tunniks Rumba alla tonkatama. Õunapuu alla.

Ees olid püüdmas kaks venelast, kelle sõnutsi särge pidi tulema. Ja vastas see info tõele. Järgmise kahe tunni jooksul hävitati mu kärbsevastsete ja usside tagavara sisuliselt ära. Särg oli soojalainega peast täitsa sassi keeranud. Eriti kärbsevastsete peale. Neid ikka äestatud korralikult. Viisteist kala käis kaldapeal õhku nuusutamas.

Päikese loojangu eel ja järel pakuti kolm vimmavõttu ka. Esimene kala jäi kaldarohtu kinni ning pääses jooksu. Teised käisid kaldal ära. Kõik võtud äärmistel ritvadel, ussidega varustatud konksudega. Keskmine ritv söödatopsi ja kärbsevastsetega vimmale huvi ei pakkunud.

Homsest läheb külmaks ära, nii et ilmselt istub kala edasi sügavas ja väheneb mõneks ajaks igasugune ülesvoolu liikumine.

Kevadine avang Kasaril, 07. märts 2025

Juba paar päeva olen plaaninud ridvad selga võtta ja tonkatama minna. Väljas puhunud marutuul hoidis aga tagasi. Tänaseks sai see tormihoog otsa ja nii jätsin hommikuse jooksu vahele (st. lükkasin edasi) ja sättisin ennast hommikul püügile.

Eile lõin labida ka maasse, et usse korjata. Läbi häda sain poole tunniga 20 ussi. Märtsi algus ka ju alles.

Kontrolltonkad maja all pakkusid ühe lutsupoja (sama oli ka eile, lisaks oli too päev veel ka üks kohalik särg) ja nii liikusin edasi juba autoga Vanamõisa alla. Talvise vimmasirge peale.

Väljas oli hommikust saati mega ilm. Päike taevas, tuul olematu, temperatuur küll nullis ja loigud teel lausa jääs, aga tunne selline, et kisub palavaks. Päeva peale tegigi ligi 10 kraadi sooja. Nagu kuurortisse oleks sattunud :-) Sättisin ennast sirge keskele, venelaste lemmiktsooni. Rahvast ei olnud minu kaldal, vastaskaldale saabus umbes samal ajal minuga üks venelane.

Kuna sellel aastal korraliku jäämineku jaoks ei olnud vett jões piisavalt, siis oli põhipüügikoht pillirooga ümbritsetud ja nii võtsin sellest paigast paarkümmend meetrit ülesvoolu oleva kõrkjavahe. Veetase oli +84 cm, ehk ikka väga madal kevade kohta! Veetemperatuur 3.5 kraadi.

Kolm kaigast sisse. Üks poolakatega, teine mullaussiga, kolmas söödatopsi ja kärbsevastsetega. Kell oli üheksa ja kohe läks kellukeste kõigutamiseks. Oma poolteist tundi toimus tõeline usside hävitamine. Särg ja kiisk tirisid konksu otsast igat jupikest nii, et otsa jääda suvatseti ülimalt harva. Ka kiprtirgu otsast lutsiti kärbsevastsed justkui ükshaaval ära. Konksud mul muidugi suured särje jaoks, aga no kirptirk nüüd küll suur polnud.

Enamus võttudest olid nagu naelte seina tagumine. Toks, vaikus, toks, vaikus. Haakimiseks võimalust sisuliselt ei antud. Mõtlesin juba hirmuga, et mul on lõunaks pakutav kraam otsas, kui kell 11 tuli esimene vimb ja peale seda rauges ka vandaalide raevutsemine. Edasi toimuski aegajalt paari tunni jooksul pigem kiiskade togimine, justkui ülejäänud võtjad oleksid edasi liikunud.

Kella ühest, kui tekkis korralikum läänetuul, mis puhus jõele korraliku laine, katkes seegi võtt ja maad võttis vaikus. Olin plaaninud kella kolmeni olla ja nii lebotasin oma toolil kakst tunnikest surnuks. Kella kolme paiku ritvu välja võtma hakates avastasin parempoolse kaika otsast vimma. Viis minutit varem see ritv õrnalt nagu liigatas küll... aga nii vaikselt otsa magada!

Otsustasin siis veel tunnikese lisa võtta ja sain veerand tunni pärast veel ühe vimmapoisi. Aegajalt selle perioodi jooksul nagu keegi veel alustas, aga kõik võtud jäeti pooleli. Kell neli tulin koju ära.

Kokku siis kolm vimba (igaüks ise söödaga), kaheksa särge (kõik mere omad), viis kiiska, üks nurg. Vimmad tulid kõik sügavamalt alalt. Madalaseljandikult jõe keskel vaid särg. 

Vastaskalda all olnud mees lahkus ühe särjega kella 11 paiku. Uus püüdja tuli kella kolme paiku ja minu äramineku hetkeks polnud ta võttu saanud. Seega - midagi nagu loob, aga väga kaootiliselt. Märtsi esimene kolmandik ka alles, mis siin ikka tahta. Talv peaks olema ju!