Nõuni järvel, 18.-19. august 2026

Terve see suvi on niimoodi mööda läinud, et Eestis pole kordagi õnge kätte võtnud. Tõmmet ei ole kuidagi tulnud... Kuna see aasta Lappi ei lähe, siis augusti kuus võtsin lõpuks ette sõidu Põhja-Lätti. Nõuni äärde, külla Margusele. Teisipäev sai mindud ja kolmapäev tuldud.

Margus söödab igal aastal järve linaski jaoks koha sisse ja nii on sinna hea püüdma minna ilma korralikku ettevalmistust tegemata. Saabud kohale justkui turist Tallinnast, käed taskus, pandagu kala ka veel konksu otsa :-). Selle aasta saagid järvest olid kesksuve kandis väga kenad olnud. Parimad päevad olid toonud püüdjatele ikka 10+ korralikku linaskit päevas. Ka selliseid kalu oli otsas käinud, mis ritvadel otsi ära murdsid. Margusel oli korra otsas olnud ka paari kilone karp. Teine seltskond oli (mitte samal püügiplatsil) viiekilose latika kaldale vedanud. Seega kala järves on.

Üllataval kombel olid suve parimad võtuajad jäänud päevasesse perioodi, pealelõunasse. Nii sättisingi enda esimese püügiaja ka pigem pealelõunasse. Paadiga sain peale kella kolme paiku. Ilm mõnusalt kerge pilvealusega ja täiesti tuuletu. Sooja kahekümne kraadi ringis.

Söödaplatsile paat otstest kinni, peotäis sööta sisse (Margus kasutab mingeid graanuleid, neid ka sisse lajatasin) ja läks püügiks. Eraldi peibutussööta ei hakanud segamagi.

Alustasin kirbu ja kärbsevastsetega. Paari viskega oli asi selge, et selliseks tempotreeninguks mul isu pole - pudinad rüüstasid koheselt pakutava ära. Nii ei saanud ritvagi käest panna, et õllet lahti teha. Vahetasin sööda suurema portsjoni vastu, otsa läksid konksule asetatud maisiterad. Nõnda sai vähemalt ridva mõneks ajaks käest ära panna.

Kella viieni tiirutasid all vaid särjed ja rookad. Ühtegi normaalset suure kala võttu ei pakutud ka. Ikka nökerdamine ja nökerdamine. Siis tulid alla latikad, kes nökerdasid maisi nagu pisikalad, kuniks taipasin maisi vahetada ussi vastu. Seepeale läks elu lõbusamaks ja limased latikad hakaksid tulema pea ketti. Kahjuks kõik sellised allakilosed latikapoisid.

Õhtu ainukese linaski sain kella kuue paiku. Too oli selline kilo alla kala. Õhtul seitsme paiku sai püügikorrale joon alla tõmmatud. Kokku 10 latikat, 1 linask ja terve posu särjelisi.Teise osa püügist tegin järgmise päeva hommiku kella poole üheksast kella poole kaheni välja. Ilm oli võrreldes päev varasemaga oluliselt kargem ja vastikult tugeva põhjatuulega. Samas särava päikese ja kerge lainega. Seega eeldused just mitte kõige paremad. Õnneks jäi tuul vähemalt kaldavarju kinni, muidu poleks vist pika kaikaga püüdagi saanud.

Algus oli üsna nutune, kuid päeva edenedes läks aina paremaks. Jutt, et kala võtab pigem päeval, sai kinnitust küll. Mingit erilist võtuperioodi nagu polnudki, enamasti tuldi korra tunnis mingite lainetena, et siis jälle kuhugi eemale ujuda. Väike kala pani kell 11 suu täiesti lukku, nii oli sealt alates lausa mugav püüda. Kui siis keegi korki puudutas, siis see oli kas linask või latikas.
Kahjuks oli aga sort väike, ka linaskil. Enamasti sellised poole kilo kanti kalad, vaid üks oli selline, milleks ka kahva vajasin. Ka ikka alla kilone... Samas pika latiga selliseid väsitada oli päris tore. Võttis aega küll, enne kui nood paadini sain. Püüdsin ju ka vaid 0.16 mm lipsuga, ehk siis vimmapüügi rakendusega.

Kokku 9 latikat ja 7 linaskit. Päris mitu korralikku kala said otsast lahti ja viisid hetkeks ka parve eemale. Samas ei tundunud neist ükski päris koll olevat, nii et kripeldama ei jäänud küll midagi.

Tore püük oli. Selle aasta linask nüüd siis püütud.