Kasaril, Vanamõisa kandis, 08. jaanuar 2017

Lund öösel juurde ei tulnud ning seetõttu jäi Kasarile mineku plaan jõusse. Üle põllu sellise väikse lumega hea kerge jõe äärde tatsata. Hommikul kella kümne paiku seadsin ennast minekule. Rumba tee peal jooksid kaks kitse auto kõrval paarsada meetrit kaasa. Kuni maha jäid.

Parkisin auto poole põllu peale ning tegin sealt edasi kand ja varvas. Väljas paar miinuskraadi. Tuul pea olematu. Pilves. Poole kilomeetrise rännaku ajal ilmus pilveviiru varjust korraks päike ka välja. Kohale jõudes vaatas jõe peal vastu puutumatu valge lumi - ei ühtegi jälge, auku ega prahihunnikut. Lahe. Nii võiks kogu aeg olla.

Kaldaäär tundus natuke kahtlane, edasi aga väga ilus jää. 13-14 senti, must ja läbipaistev. Esimese kõrkjatukini minnes pidin peaaegu selili käima - lumi selle musta jää peal tekitas tunde, et pole siin miskit libedust...

Esimesed augud tegin vastaskalda pilliroo lähedale. Tavaline punane marmõss otsa, pundar sääsevastseid konksule. Läks püügiks. Esimesed kolm auku möödusid vaikuses. Ei mingit elumärki ei kiire ega aeglase mängu peale. Neljandas augus korra keegi pihta ujus ja järgmisel tiirul nii pool meetrit põhjast korraliku plumpsu pani. Kuid otsa ei jäänud. See pidi nüüd küll vimb olema, käis mõttest läbi.

Tiirutasin samal augul oma kirpu üles-alla, kuid uuesti võtma kala ei saanud. Viis minutit hiljem tulid hoopis kiisad alla ja jäidki mind sinna segama. Kammisin samal voolujoonel veel paarist august, kuid peale kiiskade ei kedagi.

Päev veel pikk ees, otsustasin sirge peal olevad vimmaaugud läbi käia, kuni kurveni välja. Kraavi suudmes, siis teises kaldas, seejärel paarsada meetrit edasi teise kalda all, kaare peal 9 meetrises vees, samas kohas ka teises kaldas ... ja siis samad augud ka tagasi tulles. Kulus selleks kõva poolteist tundi ja kogu selle aja jooksul ei puudutanud mu kirpu mitte kui keegi.

 

Egas midagi, kui kala ei ole sügavas, tuleb otsida madalast. Teepeale jäänud ainukese ilusa võtu pakkunud augul veetsin ka paar minutit, kuni sealt kiiskade eest pakku lidusin. Tipa tapa madala poole. Minu kalda metsatuka alla.

Esimene auk pakkus kirbu alla mängitamisel paarisaja grammise särje. Ja seejärel hunnikus kiisa võtte. Kõrvale tehtud augud vaikisid. Edasi allavoolu minnes proovisin kõrkja äärest ja ka lutsu püüdjate tsoonist. Ka seal mitte kui midagi. Kell oli pool kaks, viimane võileib juba pintsli pistetud ja sellest suurest mitte võtmisest täiega kopp ees. Aga ei hakka ju nii vara koju ka minema.

Võtsin siis uuesti suuna esimeste aukude peale. Päike hakkas vaikselt allapoole vajuma ja läbi hõrenevate pilvede pakkus pisut rohkem valgust. Kas selle peale või oli miski muu põhjus sain kõrkjaäärest paar ahvenat ja nurgu. Ja loomulikult kuhjaga kiiskasid. Vimma võttu aga mitte.

Päikeseloojangu eel panin asjad kokku ja tulin tulema. Ilmselgelt magas vimb talveund.

Hoiaks nüüd ometi seda jääd, saaks see aasta vähemalt korralikult Kasaril jääpealt kala püüda.

Külm, külm, külm - Pärnu jõel, 07. jaanuar 2017

Terve nädala tegi mõnusalt külma. Jälgisin emhi lehelt kuidas veetemperatuurid kolinal kukkusid ja neljapäevaks tundus nende järgi nii Kasaril kui Pärnus jää peal olevat. Teel maale haarasin Järvel olevast kalastuspoest mõlli kaasa - jube kena ja värske oli teine, polegi nii ilusat näinudki - ja reede õhtul seadsin sauna küttes juba plaane.

Vahepeal mõtlesin, et teen kalakasti ka korda. Seda avades ootas ees ebameeldiv üllatus - rõve hais vallutas toa. Olin sääsevastsed ajalehe sees kasti unustanud. Kõik mis kalakastis olid haisesid selle järele. Lasin nad kõik fairiga üle, see vähe lillelisem lõhn:-)

Õhtu tegin veel sauna vee jaoks maja all jõe jäässe augu. Jääl paksust pea kümme senti. Nii, et minu püügikohtades ei ole küll miskit riski. Pole vaja tuuragi kaasa vedida.

Kell kümme hommikul startisin Pärnu suunas. Tee oli libe ja tuisune. Esimesel ringteel sain auto tagumise osa liuglema - paistab, et kolmas aasta lamellidele jääb ka viimaseks.

Läksin ema juurest läbi ja sain nädala kodust eemal olnud pojalt kolme minutilise kallistuse - vist oli lapsel suur igatsus peal. Seejärel jõe poole. Kell juba pea kaksteist päeval.

Linna all paar telki olid jõe peal silma hakanud. Minu kohtades aga ei kedagi. Kalda äär oli pisut lahti ja peale saamisega oli probleeme, kuidagi sain siiski kuiva jalaga peale. Edasi aga väga timm jää. Kõva kaheksa-üheksa pööret puurides, st. nii 15 sentimeetrit jää paksuseks. Selle hooaja kolmas "esimese jää" püük Pärnu jõel võis alata.

Ilm muidugi kohutav. Pärnu polnud ilmajaama poolt lubatud soojalainest midagi kuulnud ja nii valitses õues 10 külmakraadi ja tagatipuks korralik tuul koos pinnatuisuga. Tegin esimese augu vimma püügitsoonis jäässe ja keerasin selja vastu tuult. Selle aja jooksul kui sääsevastsed otsa sain, olid näpud juba külmunud. Kuna mulle kinnastes püük kuidagi ei istu, siis sikutasin näpud varrukasse. Koos ridvaga.

Kirp põhja ja mängima. Esimene tiir, kirpu tõstetud nii 15 sentimeetrit põhjast, kui õrn nõks noogutist läbi käis ja haakimisel maakera taga. Sinka vonka kala vaikselt augule lähenes. Kuna lund jääl ei olnud, siis ei tahtnud teine kuidagi auku tulla. Lõpuks sain hakkama. Esimene kala, vimb. Suuruseks "pärnu tavaline". Fotosessiooni ja käte sulatamise järel jätkasin sama augu peal. Vaikus.

Veerand tundi hiljem tegin samale voolujoonele viie meetri kaugusele teise augu ja kolisin sinna üle. Sääsevastsed said muidugi kopsupõletiku selle üle kolimise ajal... Pikalt mängimist, nii kiirelt kui aeglaselt ja pea viis minutit hiljem samasugune nõks ja järgmine vimb jääle ronis. Ja jälle vaikus...

Egas midagi, kolmas auk sisse. Jälle meetrit viis edasi, samale joonele. Seal aga ei miskit. Läksin siis uuesti teisele augule tagasi ja nii kui kirp põhja vajus kohe keegi rabas. Kolmas vimb. Kõik kui mõõdetult ühe pikkused.  Ja edasi järjekordselt vaikus.

Proovisin kolm auku kahel korral veel läbi ilma ühegi võtuta. Selleks ajaks oli tuul keha juba korralikult maha jahutanud ja otsustasin jalutama minna. Asjad kaasa ja kildi jagu tipatapa üles-voolu. Siiapüügi tsooni. Minna oli hea ja kerge - allatuult minek, jää puhas, vaid paaris kohas murrud olid tekkinud. Kohale jõudes olin sooja sisse saanud. Puur selle eest oli selle marssimise jooksul korralikult jäätunud. Kuidagi sain siiski augud sisse.

Järgmise tunnikese kondasin erinevate aukude peal siiga otsides. Null võttu, nagu ei elakski siin kedagi. Selle aja jooksul olin järjekordselt maha jahtunud ja aeg  oli uuesti jalad selga võtta. Tuldud teed mööda tagasi.

Vastu tuult ja tuisku marssimine polnud enam teps mitte nii lõbus. Kohale jõudes nägin ilmselt välja nagu mõni suusamaratoni sõitja - tatt ripakil ja nägu jääs. Noh vähemalt keha olin uuesti soojaks saanud. Otsisin oma augud üles ja proovisin uuesti nendel.

Kui enne oli siin olnud vool, siis nüüdseks oli vool otsa saanud. Pika mängitamise peale suutsin vaid paar kiiska närvi ajada. Vimmast ei kippu ega kõppu.

Käisin veel kalda lähedal kaldus mändide tsoonis ära, kuid ka seal vaikus. Poole neljaks oli selleks korraks isu korralikult täis ja panin kodinad kokku.

Hoolimata vähesest saagist oli rõõm tõdeda, et vimb on jões olemas ja küllap ta talve edenedes ka paremini närima hakkab. Kindlasti vajutas tänasele püügile pitseri korralik külm - otsida eriti ei viitsinud (sääsevastsed külmusid vähem kui minutiga) ja kui keha maha jahtus siis kippus kirbu mäng oluliselt kiirenevat, samas kui praegusel ajal peaks just aeglasemalt mängitama. Aga lõpuks läks ikkagi paremini kui selle talve kahe "esimese jää" püügiga:-)

Homme peaks Kasari ka ära proovima, kui just hullult lund ei tule.

PS! Õhtul saun, lumehang, odramärjuke ... mõnus.