Kasaril, 11. veebruar 2018

Ain oli kaks korda see aasta kalal käinud ja polnud kätt veel limaseks saanud. Ilmselt käis see talle nii närvidele, et pühapäevaks sättisime ennast Kasarile. Ilm oli küll üsna vähelubav - ühtlaselt tume ja hall. Lisaks veel rõhk ka kukkumas. Õnneks oli tuule täielikult maha keeranud ja nii tundus miinus viis kraadi külma üsna mõnusana.

Nii kui sõitma hakkasime, tulid kahtlased loodusmärgid. Rebasest saan veel aru, aga siniseks külmunud lumememm, sellist asja polnud enne näinud. Head see kindlasti ei tõotanud... Kohale jõudsime kella kümne paiku. Ees polnud kedagi ootamas, terve sirge oli meie päralt. Võrreldes eelmise korraga oli veetase ka normaliseerunud, +59 sentimeetrit. Kuna jääl lumi ka peal, siis vee all ilmselt täielik pimedus...

Seadsime ennast kraavi otsa laagrisse ja viis minuti hiljem oli Aini miinimprogramm täidetud. Kiisk ründas kõike mis alla sai saadetud ja nii oli meil vähem kui kümme minutit peale püügi algust juba unnadki sees. Muud kalad aga vaikisid. Aga noh kell ka alles nii vähe, teada ju et Kasaril enne kella ühteteist suurt midagi ei toimu.

Kammisime kõige pealt jõe vasaku kaldapoolse ja seejärel teisel pool jõge oleva augu läbi. Kiisk, kiisk, kiisk. Mõni ronis punasele kirbule järgi isegi üle poole meetri kõrgusele põhjast. Tunnike hiljem jahtus "vääriskalade" rünnak ja tekkis täielik vaikus.

Käisime kõrkja all, käisime madala servas, sai proovitud sügava kurve peal olevas ahvena kohas, kõrkja ääres ... Põhimõtteliselt said järgmise nelja tunni jooksul kõik vähegi kunagi vimba pakkunud kohad läbi katsutud. Ainukesteks tulemusteks mul - madala servast üks paks särg ja puu alt üks ahven. Ja loomulikult veel mõned kiisad. Ainil läks veel hullemini - vaid kiisk...Päeva peale ei näinud ühtegi vimma plumpsu, ega ka mitte õrna puudutust. Vahet ei olnud mis taktiga mängisid. Ükski neist ei toiminud.

Päeva tegi pisut meeleolukamaks mööda kulgenud kotkas. Suu ammuli vahtides ununes muidugi foto tegemine täiesti ära...

Ootasime kannatlikult kella kolmeni ära ja siis tulime tulema. Undasid sisse võttes avastasin ühe otsast napilt üle mõõdu haugikolli. Oli teine lihtsalt maganud kiisk suus. Lippu püsti ei visanud, tamiili maha ei kerinud. Huvitav kaua ta seal otsas juba magas...

Tüüpiline Kasari veebruari algus. Paar nädalat veel, siis peaks juba midagi liikuma hakkama.

PS! Rõhk kukkus 767 mm pealt 763 mm-le. Tuul kagust. Vigala ja Velise rist jäävaba ning tundus, et ka osa Rumba sirgest. Hoolimata nädala jagu väldanud külmast tõmbas maja all alles pühapäeva öösel jääkaane kinni...

Pärnu jõel, 09 veebruar 2018

Tean ju küll, et siia jaoks ajaliselt vara veel, aga töö juures nii kiired ajad olnud, et oli vaja aeg maha võtta. Juhe seinast välja, vaba päev. Hommikul linnast start, läbi maakodu, mis ootas kütte panemist, lõpuks Pärnusse. Kohale jõudsin enam-vähem selleks ajaks, kui varasemad mehed juba kaldale hakkasid minema. Arusaadav ka - väljas miinus 9 kraadi ja kerge idatuul. Lõpuks ometi talv...

Asjad kokku ja otse sirge sammuga siiatsooni. Põõsa alla. Punkt kell 11 puurisin esimese augu jäässe. Ümbruskonnas, poole kilomeetri raadiuses, nii kümme meest. Siiberdasid edasi ja tagasi. Tundusid põigimehed olevat. Pisut külm küll oli mõllimiseks, kuid otsisin oma punase kirbuõnge ikkagi välja. On ju ennegi talve nähtud.

Esimesed augud ei pakkunud miskit. Tunnike otsimist ja vast 6.-7. augu juures esimene elumärk vee alt. Või oli see kiirelt jäätuv jääkirme, mis tamiili kuhugi stoppas. Tegin tamiili puhtaks ja loopisin viimasegi jääriisme august minema. Uus tiir ja jälle selline viirastuslik puudutus. No mida. Panin siis oma tavalise rütmi asemel veniva ja sültja takti. Paus mõne sentimeetri kõrgusel põhjast ja noogutist käis krõbin läbi. Haakimine ja midagi otsas. Esimene emotsioon oli, et miski ahvenapunn, kuid vaikselt hakkas võitleja ellu ärkama ja pakkus ka väheke vastupanu. Mõõdupiiril vimb. Vabastasin ta konksu otsast ilma kala puutumata. Näe ei saanudki kätt kalaseks:-)

Jätkasin samal augul, aga otse loomulikult polnud kala lahti päästmine samast august kõikse parem mõte. Järgnes veerand tundi vaikust. Seejärel normaalse mängu peale paar märguannet ja võtt nii paarkümmend sentimeetrit põhjast kõrgemalt. Naksti keegi väheke kopsakam otsas. Sakutas natukene ja läinud ta oligi. Krt. Ilmselt poolekilone vimmapoiss.

Jälle vaikus ja siis korraga põhja kohalt kena võtt ja 250+ ahven ronis veest välja. Seejärel järgmine kala, kes poolest veest plehku pani. Veel paar märguannet, ilma et keegi oleks suvatsenud sääsevastseid põske pista. Tasahilju hakkas auk jahtuma...

Kuna samal ajal hakkas esimest korda vilu põue pugema, läksin edasi otsima. Alguses samal joonel, hiljem posti juurde. Vaikus. Kui jääkirme "võtud" välja arvata. Koperdasin tagasi vanale augule. Ja kohe paari tõste järel järgmine vimb. Sama suur ja sama näoga. Raudselt kaksikud.

Tiksusin ühel ja samal augul kuni kella kolmeni välja. Vahepeale kargasin istmelt püsti ja tegin jooksuotsi teisele kaldale, et sooja saada. Kala eriti ei võtnud, vaid üks ahven, üks vimb ja üks nurg said veel välja võetud. Samas all oli pidevalt. Aegajalt andis pidevalt endast keegi märku, kuid ära võtma teda panna ei suutnud. Ei aidanud ka kuldse marmõssiga proovimine. Mingi hetk loodiga proovisin, too karjus vahet pidamata ja viskasin ta kasti tagasi.

Kella kolmeks, kui põhimõtteliselt olin juba jäärpurika kuju võtnud panin asjad kokku kolisin kolmsada meetrit allavoolu. Mõtlesin isegi ära minna, aga kui samas kohas üks vanem mees juttu tuli tegema ja eilsest kilosest ahvenast rääkis ... no teadagi kohe hakkas soojem. Täna oli mehel neli kena ahvenat (suurim vast 400+) ja üks haug. Lisaks üks koll oli mõnda aega põhja kohal tamiili õõtsutanud ja siis plehku pannud. Vana lahkus peagi, mina jäin passima. Veel kaheks tunniks, mille jooksul ühtegi võttu ei näinud. Krt. langesin vist reklaami ohvriks.

17.15 kolisin maha. Õhtul kühveldasin maja juures ennast lumest segaseks, hiljem kuuma sauna. Sain mingi soojatunde tagasi. Vast jään ikka terveks...

Õhurõhk 765mm ja tõusmas. Terve päev oli selline hall ja udune, väljaarvatud lõuna paiku, kui päike ennast veerand tunniks läbi pilvede pisut näitas.