Päeval vallutasime poisiga suure Yllase mäe kõrval asuva väiksema
mäe. Teiste sõnadega hullult piraka kivihunniku - mäe tippu saamiseks pidi sadu
meetreid mööda suuri kive üles ronima. Eelmised vallutajad olid tippu mõned
kivid kaasa vedanud ja neist mingeid torne ehitanud. Üks lausa paari meetrine.
Andsime oma panuse ka sellesse ehituskunsti...
Õhtul seitsmest sättisin ennast jõe peale.
Kõrvetav päikesekuumus oli taandunud kusagilt tekkinud pilvede ees. Lausa paar piiska
tuli alla kui paadi rannast lahti lükkasin. Lantiteks said seotud - lillakas
hejo, lilla poppeli, punane edi ja saksa värvides jässe. Kui tavaliselt on
keeluaja lõppedes jõgi paate täis, siis sedapuhku sain terve tunnikese päris üksi
sõita. Seejärel tuli ei kusagilt korraga 4 paati juurde.
Võtsin suuna mökki alt jõe keskele,
sealt edasi rootsi saare küljele. Suure männi järel oleva kivi ees käis ennast miski
must tont näitamas. Suurust ei hoomanud, võtma teda ei saanud.
Seejärel üle jõe pumba augu
kaugem külg, teine kärestik ... olin teisest kärestikust nii kolmkümmend meetrit jõe
keskpaiga poole, kui viieteteistkümne meetri kaugusel kella kümne suunas 7-8 kilone
lõhe täiest pikkuses jõest välja kargas. Puhas hõbe säras üle jõe. Üritasin, mis
ma üritasin, aga suures voolus paati samale liinile õigeks ajaks sõuda ei
suutnud. Kulgesin edasi. Hetk hiljem käis lasse kivi kõrval keegi pinnas, proovisin seda liini. Kaugele aga minna ei saanud, sest üks paat otsustas otse ette tulla ja nii kerisin peale kolmandat kärestiku ridvad kokku. Võtsin suuna tagasi, nii kildi jagu ja tulin uuesti sama liini pidi alla. Tulutult.
...
Kella üheksa paiku läksin
teisele tiirule. Üsna sama trass. Lante ei hakanud ka vahetama. Ühte lõhet nägin
jõe keskel kargama, rootsi suure kivi kandis. Järgmine näitas ennast pumba augu
all olevast kiige tsoonist. Olin seda kala just kammimas, kui paarsada meetrit
eespool sõitev paat sai kala. 4 kilone lõhe. Must-punane-kuldne värv.
Õhtu ainukeseks kalaks see siinkandis jäigi. Kell pool kaksteist tulin maha. Lõhet jões on, kui saaks ta vaid
kuidagi võtma.
...
Hommikul mõtlesin, et lähen
teen enne suurt palavat ühe kiire tiiru. Ronisin paati pisut enne kella
kaheksat. Väljas juba 18 kraadi sooja ja kui kaldaäärsest metsavarjust päikese
kätte jõudsin, plahvatas termomeeter lakke...
Landivalikutes tegin väikesed
muudatused. Vasakpoolne hejo ja kolmanda ridva edi jäid samaks. Teisele
ridvale sai otsa seotud punane poppeli ja neljandale must-puna-kollane hejo
(väiksem versioon). Putukaritv koos musta-punase pinnaputukaga sai viiendaks
vette sätitud.
Trassis muudatusi ei teinud.
Võtsin ette need paigad, kus kala olin eile näinud. Mökki juurest jõe keskele,
rootsi saare kõrvalt mööda, suure männi auk, risti üle jõe, pumba auk,
kärestikust paremalt, järgmisest samuti. Lõpetuseks jõe keskpaik, pisut rootsi
poolsema osa peal.
Ainukene lõhe, kes ennast
lõõskavas päikeses näitas oli seesama tume tont peale suure männi auku oleva kivi
juures. Tegelikult on see muidugi päris pirakas kalju, mis veeall peidus:-)
Seekord näitas kala ennast vahetult kivi ees. Võtma teda loomulikult ei saanud.
Peale kärestikke tegi korraga
suurem harjus putuka peale karbi lahti. Sain poole kümne paiku viie minuti sees kaks
äravõetavat poissi. Suurem hiljem kaaludes 500 grammine.
Ja siis korraga punase ediga vajutatud ritv vajus. Süda jättis ehmatusest löögi vahele. Automaatselt vajutasin aerudele ja ritv vajus paindesse. Veel aerudega hoogu juurde, aga kauaoodatud kärri ei tulnud. Kala jäi otsa, kuid lohises järgi. Krt. see pole lõhe, käis peast läbi. Kerisin parempoolse ridva eest ära ja venitasin kala paati. 590 grammine harjus. Märatses teine hiljem paadis nagu elukas.
Käed kalast puhtaks pestud, panin ridvad uuesti likku ja kammisin kuni paatide sisselaskmise kohani välja. Null kontakti.
Maha tulles oli juba kergelt praetud tunne:-)
