Kasaril, 21. veebruar 2021

Pikk külmaperiood sai otsa. Nädala sees tegi veel päris korraliku miinust, paarkümmend kraadi tuli ära, kuid laupäeval hakkas ilm vaikselt soojenema ja õhtuks oli sula kohal. Laupäeval tassisime killustikku majja, pühapäeval lubati kalale.

Sättisin ennast kella üheteistkümneks Vanamõisa alla. Rumba all, jõgede ristis on lahedalt pool kärestikku jääs ja keskel vaid vaba vee joon. Kruusateed kõik puha kiilakad, põllupealne tee selline läbi küntav, sulavaid tuisuvaale täis. Viimane ots tegin nagu ikka kondimootori abil. 

Ilm sompus, päikest terve päeva peale sisuliselt ei näinudki. Korraks pilvepiiril paar minutit piilus, mille järel uuesti kadus. Sooja kuni 3 kraadi. Kerge lõunatuul. Ehk siis parajalt soe olla.

Kohale jõudes ootas mind inimtühi jääväli. Sättisin ennast madala poole peale, salu alla. Keegi oli eile seal kõvasti puurinud ja nii sain terve päeva võõraid auke läbi katsuda.

Alustuseks muidugi vimmatsooni, kus kiisad kohe kiusama hakkasid ja nii sain unnad ruttu sisse. Peagi ka esimene lipuke lehvima hakkas. Kohale jõudes seisis ketas paigal ja kuna ma polnud kindel kaua see lipp ju enne lehvinud oli, siis haakisin ära. Haug oli meetrit viis-kuus tamiili maha kerinud ja kõrkjate juurde ennast paika istutanud. Sikutasin ta sealt välja. 48 cm konn.

Järgmine lipuke kerkis umbes veerand tundi hiljem ja päädis varastatud kiisaga. Kolmik oli osavalt paljaks tehtud. Huvitaval kombel päeva peale rohkem võtte undadele ei saanudki. Haugide tipptund tundus lõunapaiku ära olevat.

Kammisin oma punase kirbuga vimma tsooni läbi ja peagi ühest august ahvenaid hakkas tulema. Enamasti mudilasi, aga kaks sada+ grammist ka sekka. Vimmast polnud aga märkigi.

Kella ühe paiku saabus Ain. Oli oma auto tee juurde jätnud ja vantsis kildi jagu lumeteed. Sportlik värk. Otsis endale ühe augu ja kukkus kiiskasi sikutama. Lubas need kõik kenasti ära fileerida:-)

Umbes samal ajal sain esimest korda maakera otsa. Korraks, enne kui vehkat lasi. Võtt oli äkiline ja terav. Vimb oli sedapuhku täiesti jõe keskel, kus vähekese madalam, kui tavalisel liinil. Äraminek tekitas vee alla loomulikult vaikuse ja sellest august midagi rohkemat ei tulnud. Tegin siis paar meetrit allavoolu uue mulgu ja korjasin kaks kahesajast ahvenat välja.

Ahvenaga oli terve päev see võtt selline kentsakas. Tavaliselt uuel augul esimesed kaks läksid kohe närvi, aga kolmandat kuidagi ei kippunud tulema. Ükskõik kuidas ka ei meelitanud. Ei aidanud kirbu vahetus ega mängude vahetus. Nii ka nüüd.

Aeg tiksus, kala väga ei kippunud tulema ja Ain otsustas ülesvoolu põiki taguma minna. Sai vaevalt sada meetrit eemale, kui oma tavaliselt liinilt teise maakera otsa sain. Ei tea kas Ainil on endiselt see lilla kirp taskus, mis saja meetri raadiuse needuse tekitab :-)

Seekord tuli vimb kenasti ka jääpeale välja. Lisa august aga ei tulnud... Võtt oli selline maru äkiline, teise tiiru alguses, üsna põhja ligidalt. Ei mingit nõkerdamist, proovimist ega vastu ujumist. Kohe asja kallale...

Üsna sama toimus umbes pool tundi hiljem. Oli jälle jõe keskel oleval liinil, mängisin teist tiiru üles ja keegi altpoolt niimoodi ründas, et nooguti sirgeks lendas. Jälle polnud ei märguandmist ega nökerdamist. Selline mulje jäi, et parv ujus alla, kirp jäi kellelegi ette ja kohe üles korjati ning seejärel parv peatumata edasi kulges. Otse loomulikult ei tulnud sellest august järgmist võttu.

Kuni kella kolmeni oli üsna tore olla - aegajalt midagi toimus ja mõni ahven nina veest välja pistis. Peale kella kolme aga... vaid kiisk. 

Ain tuli oma jalutamise tiirult tagasi ja raporteeris sellest, et paarikilone koll oli lahti pääsenud. Nojah, kindlasti oli mingi alamõõduline...

Poole viiest astusime minema.

Jääd on praegu 25+ cm. Saab näha, kas kestab tulevase pika sula ära, või tuleb märts jälle jäävaba.

Kasaril ja Pärnus, 06.-07. veebruar 2021

Hommikul näitas kraadiklaas -23 kraadi. Pisut paljuvõitu, aga otsustasin, et vaja ikkagi minna. Kasarile. Mõneks tunniks, kuna õhtuks oli planeeritud jäähoki lahing lastega...

Kümne paiku parkisin auto Vanamõisa alla ära ja vantsisin üle põllu. Külm küll, aga sain kere soojaks. Lumekoorik ei kanna ja vajusin sellest kõndides vastikult läbi. Teiselt poolt olid kaks meest peale tulnud ja passisid sirge keskel. Võtsin ise positsiooni sisse madala piiril, salu all.

Mõllimine oli tänu pakasele ikka maru keeruline, praktiliselt iga paari tiiru järel toimus jääaugu puhastus. Õnneks päike paistis tugevalt ja kuna tuult ei olnud, siis kannatas paljaste kätega püüda.

Kammisin paari tunni jooksul piirkonna läbi, käies ära ka teise kalda all kõrkjate ääres. Sain mõned särjed, ahvenapunnid ja kiisad, kuid vimba üles ei leidnud. Ühes augus oli küll kahtlane pihta ujumine kahel korral, kuid võtma toda kala ei saanudki.

Lõuna paiku otsustasin ülesvoolu pilliroo tsooni minna ja uuest august ujus keegi esimesel tiirul vastu. Paar minutit hiljem veel korra kerge puudutus, kuid käivitumist ei toimunud. Proovisin siis erinevaid mänge, kui kiire takti peale keegi lõpuks liimile läks. Maakera lasi ennast vaikselt jääpeale venitada. Kena poolekilone vimb.

Lisa aga ei tulnud hoolimata kannatlikust ootamisest. Isegi märku ei antud. Peagi hoopis kiisk alla tuli. Proovisin järgmisel augul, viis meetrit ülesvoolu, ka seal kiisk. Kuna kell tiksus halastamatult kiirelt ja lähenes juba kolmele, siis kiirustasin veel lõpetuseks alguse tsooni tagasi ja sain sealt kingituseks paar ahvenat. Kella kolmest tormasin minema.

Lauspäike oli päeva peale temperatuuri tõstnud -9ni välja. Unnalipud täna ei liikunud.

Kokkuvõtvalt - ei midagi erilist. Üks vimb, neli ahvenat, kaks särge, mõned kiisad. Kesk-talviselt vaikne elu on hetkel jääkaane all.

...

Pühapäeval korjas Ain mind poole üheteistkümne paiku peale ja suundusime Pärnu. Kopikas enne lõunat olime Lennuki all jää peal.

Ilm võrreldes eilsega pehmem. Pilves ja külma -8 kraadi. Tuul jäi metsa taha kinni ja nii kannatas jälle terve päeva kinnasteta püüda. Üsna alguses nägime viieks minutiks ka päikest. 

Kuigi mõlemal pool jõge oli parklas neli autot, siis püüdjaid jää peal väga polnudki. Mõned mehed tagusid Lennuki all põiki ja paar tükki paistis Reiu kandis kükitavat. Pooled autodest ilmselt matkajate omad, sest jääpeal saalisid pidevalt rahvaste hordid.

Võtsime esimesena ette vimmatsooni. Esimese kala reegli järgi oli peagi mul võit käes. Särg oli vimmatsoonis maiustamas. Ain peagi alamõõdulise vimma samast välja korjas ja kui paarikümne minuti pärast olime maha jahtanud, suundusime vantsides siiarajoonide suunas.

Reiu parkla alguses vimmatsoonis vahepeatus ja ahven rändas kalakasti. Seejärel Reiu suudmest üks auk, vestlus ühe püüdjaga, kellel siig kenasti kelgul ja kolm vimba veel lisaks...  ja suundusime kalda äärt pidi ülesvoolu edasi. Posti juures sain veel paar ahvenat. Vimmast ega siiast märke aga polnud. Ain leotas oma deeperit ja mingi kenam kala tal seal augu all oli, kuid võtma toda ei saanud.

Järgmisena kaldaäärt pidi edasi suure männi alla. Sinna jõudes otsustasid mingi tsiklivennad jääkrossi harrastama hakata. Kõrva ääres pidevat pininat kuuldes võtsime peagi suuna allavoolu tagasi. Seekord siis teise kalda poolt. 

Müüri augus üks ahven. Parkla alusest vimmaaugust kummalegi üks vimb kotti ja lõpuks enne kella kolme saime pika vantsimise tulemusena Lennuki tsooni tagasi. Ain jäi meie varasemaid auke proovima, mina vaatasin uusi voolujooni. Kaldapoolsemast osast. Paar ahvenat, üks neist kotti. Üks teib, kolm vimmapunni.

Vaikselt nagu hakkas juba looma, kui korraga vool peatus ja lõikas nagu noaga võtu katki. Peale poolt nelja ei saanud enam võttugi!

Poole viieks olime tüdinenud ja pakkisime asjad kokku.

Mul siis punase kirbuga neli vimba, millest vaid üks kotti kõlbas panna; kuus ahvenat, neist suurim paarisaja kanti, üks särg, üks teib. Ainil kuldse kirbuga kolm vimba, millest üks kotti.