Pärnu jõel, 16. detsember 2023

Avastasin üllatusega, et mul on veel neli puhkepäeva see aasta vaja välja võtta, mida edasi järgmisesse aastasse kanda ei saa. Alguses mõtlesin, et teen järgmisest reedest uue aastani pika vahe, aga siis süvenesin ilmaprognoosi. See lubas pikka pikka sula. Päeval plusskraadid, öösel sama. Lisaks veel vihma ka sekka. Ja nii 5-6 päeva järjest. Vägisi hakkas tekkima tunne, et jõgede kaaned keerab see tuksi ära. Ja isegi kui ei keera, siis kindlasti mõni amet tahab liikumisvabadust piirama hakata. Nii otsustasin, et ühe päeva tõstan hoopis esmaspäevale ja saan nii kolm päeva järjest vee peale.

Laupäeval Pärnu suundusingi. Poole üheteistkümne paiku olin kohal ja sättisin ennast jääle. Väljas kraadike sooja ja lumised kuused olid ilmselt viimast päeva imekaunis kuues. Päeva jooksul kuulsin kaldalt mitmeid okste murdumisi raskeks muutunud lume mõjul. Kõik see ilus valge kaob...

Jääd oli nädala taguse ajaga võrreldes paari sentimeetri jagu rohkem, aga samas oli see oluliselt pehmem kui eelmine kord. Või on siis minu puur kuidagi iseterituv :-) Igaljuhul sain enamasti 6-7 pöördega augu jäässe, samas kui möödunud nädalavahetus kulus selleks  1-2 pööret rohkem. Lisaks oli praktiliselt igale poole jää peal oleva lumekihi alla vesi tekkinud. Enamasti oligi tatsamine plärtsuvas vees, mõnes kohas aga oli lumekoorik selline, mis peale astudes veel kandis, aga jalga ära tõugates vajusin kandvast kihist läbi. Maru vastik käia ja üldse ebameeldivalt vesine olukord.

Püük ise aga ei erinenud eelmise korra omast. Teisest august sain vimma. Tuli teine punase kirbu otsa klassikalise mängu tulemusena. Ja kuigi all oli neid veel, siis ei aidanud teiste käivitamiseks ükski nipp ega mängurütm. Täiesti masendavalt passiivsed kalad.

Reiu alt leidsin vist siia üles. Olin just võileiba nosimas, kui põhja pealt ära "krõpsas". Võtt oli nii õrn ja vaevunähtav, nagu mingi mikrosärg oleks asjal olnud. Kala jäi otsa. Alustuseks keeldus üldse paigalt liikumast, siis sain ta meetrikese ülesse vintsitud ja kui seejärel sööstu tegi, siis otsast ta ka pudenes. Huvitaval kombel ei viinud ära läinud kala teisi tegelasi augu alt minema. Kajaloodil tiirutasid edasi erinevad varjud ja veerand tundi hiljem sain samasuguse "krõpsu". Too aga otsa kahjuks ei jäänud.

Hämaras, kui auto poole liikudes madala-sügava piiri kammisin, komistasin vcel ühe normaalse ahvena otsa. Ka tol kulus pakutava ära võtmiseks aega. Kaks korda enne puudutas, kui lõpuks otsa vajus. No nii passiivne võtt.

Seega vaid kaks kala ja aktiivsust ei kusagil. Lennuki all oli rahvamass koos, sinna ei hakanud trügimagi. Seltsis püük ei tõmba mitte.

Kaks poolikut Pärnu päeva, 09-10. detsember 2023

Nädala sees leidsin koroona üles. Juba kolmanda kolme aasta jooksul. Kolmapäeval olin seetõttu sisuliselt "koomas"; edasi hakkasin vaikselt toibuma. Laupäevaks oli palavik läinud ja enesetunne juba üsna hea, nii otsustasin, et poole päeva kaupa võib väljas juba olla küll. Seda enam, et Päästeamet oli lõpuks ometi jääkeelu maha võtnud (ammu oli aeg - õigemini veel, et miks peaks üldse keelama) ja võisin suuna Pärnu jõele võtta. 

Laupäeval pool kaksteist marssisin siiarajoonis jää peale. Väljas pilves ilm, 7-8 kraadi külma, lisaks ka veel vilu kirde tuul. Peale minnes oli koheselt lume all veekiht ja nii sain peagu jalanõud sellisteks rasketeks jääkamakateks.

Jääl paksust küll ja enamgi veel. Alla kümne sentimeetri kohti ei leidnud, paremates paikades oli lausa 15 cm paksust. Alustasin sügavamast august, kus sain ka käe valgeks. Tõsi mängitama selleks pidin lausa veerand tundi. Lood väitis, et kala on all ja lõpuks see all passija ka närvi läks. Kena löögiga oma raevu välja elas. Esimene selle talvehooaja vimb.

Tiksusin sellel augul pea tunnikese ja sain veel ühe vimma ning ahvena. Vaikselt hakkas aga jalgadel jahe ja nii otsustasin kõndima minna. Põõsa alune tsoon, posti alune auk, poi rajoon, ülesvoolu oleva madala servas veel paar auku lisaks. Paljudes kohtades oli kenasti kala all. Mõni "madu" mis mööda ekraani lookles oli õite priske... aga ei ühtegi võttu. Isegi mitte katset. Püük nagu kaevus. 

Vahet ei olnud millist mängu harrastasin. Kiire mäng tõi kala kiiresti alla, aga võtma ei pannud. Aeglane pigem puhastas loodilt varjud. Sellist mängu, mis kala oleks käivitanud, mina üles ei leidnud.

Poole kolmest tulin maha ära. Väljas oli selleks ajaks nii hämar nagu oleks päike juba looja läinud.

...

Pühapäeval kordasin sama, mis päev varem. Ilm oli ka suhteliselt sama. Alguses oli natukene valgem aga peagi sama pimedaks ja pilviseks ära läks nagu päev varem. Külma oli vast paar kraadikest vähem kui laupäeval ja õnneks tuul täiesti nullis. Sisuliselt paljaste kätega püügi päev.

Kui eile jäi pisut hinge peale, et äkki oleksin pidanud kirpe vahetama - püüdsin terve aja hõbedase marmõssiga, mida külmas vahetama hakata ei tahtnud - siis täna otsutasin selle teoks teha. Hõbedane, kuldne, punane. Samad tsoonid, mis laupäeval, pluss veel männi rajoon ka sinna otsa.

Tulemused aga... poi kandist tulnud kaks vimba olid kolme tunni peale ainukesed võtud! Kala oli all paksult, peaaegu et igas augus, mille puurisin. Selles augus, kus lõpuks kaks tükki välja meelitasin olid tund aega järjest ekraanil varjud ja lõpuks siis kaks imeõrna krõpsu noogutis peale pooletunnist mängu ja seejärel uuesti vaikus... Masendav. Nii vaikset Pärnut ei mäletagi. Poleks lood vastupidist väitnud, oleksin arvanud, et jões kala polegi.

Ka täna ei olnud viitsimist ning tahtmist pikalt passida ja lõpetasin samuti poole kolmest ära. Seega esimesed katsed Pärnu jõel läksid ikka väga aia taha... Vast järgmised rohkem tegevust pakuvad.