Lõuna Eestis karpkala otsimas, 06.-07. september 2013

Sõber Margus kutsus reedeks külla, suur pidu ja puha pidi tulema. Võtsingi oma kuus kompsu ja pika tee lõuna poole ette.

Reede kella viieks jõudsin õnnelikult ja sekeldusteta kohale ning enne suurt rahva kogunemist sai paar tundi Nõuni peal õngitsetud. Kui eelmistel aastatel on õnnestunud seal kord latikas, kord linask alla meelitada, siis sedapuhku lõppes "kähkukas" mõne ahvena punniga. Suur kala küll mängis eemal kenasti pinnal, kuid alla teda ei saanud ...

Hommikul kell pool kaheksa lõin silmad lahti ja kõmpisin Marguse "erajärvekese" äärde. Väljas meeletu udu ja parajalt külm. Sügis mis sügis.  Veekogu äärde jõudes võtsin suuna sinna kus ikka istun, tagumisse nurka, kus karpidel meeldib kooserdamas käia.

Segasin oma salmo karbisööda veega kokku, lisasin pisut maisi ja lajatasin sisse. Seejärel kaks ritva, seitsmemeetrine lihtkäsikas ja rulliga käsiõng kõrvuti vette. Ühe otsa mais, teise otsa uss. Kuna ussi hakkasid peagi ahvenad-särjed meeletult hävitama, siis peagi vahetasin selle sööda saiakuuliga. Kohe rahulikumaks läks:-)

Ilm mõnus, päike oli vahepeal udust läbi tunginud ja paistis teisel pool vett kenasti maapinnale. Minu asukohas aga külm, istusin puude varjus ... Kuna tuult ei olnud ja veepind oli sile, siis oli kenasti näha järve elanike hommikused tegevused - röövikud ajasid keset vett kedagi taga, karpkalad kooserdasid pikki rohuäärt, lükates hundinuiasid vaikselt kahte lehte.

Kulus umbes tunnike, enne kui karbid oma toidurännakus minuni jõudsid. Lihtkäsiõnge korks hakkas väga vaikselt rohuäärt pidi edasi liikuma. Mingit lainetust korgiliikumisest ei tekkinud ja liikumine oli nii aeglane, et jäi mulje, nagu oleks tegemist kerge vooluga. Mõne aja pärast jagasin matsu lahti ja haakisin. Taga. Kala oli ootamatust jõhkrusest esialgu shokis ja lasi ennast pea kohe pinnale tõmmata, siis sai aga olukorrast aru ja käivitas lihased. Esmalt paar meetrit piki rohtu vasakule, liikusin  kaasa. Seejärel tagasi ja sealt edasi paremale ... Seal mul ees teine ritv, kahmasin ruttu ridvast, aga hiljaks jäin - karp sõitis korgi kõrvalt mööda ja võttis kehaga tamiili kaasa. Lasin käsiõnge looga vabaks ja kõndisin lihtkäsiõngega kalaga kaldal kaasa. Liikunud mõned meetrit veel paremale, keeras kala uuesti otsa ringi ja ujus tagasi, ja kogu aeg pikki rohtu selle asemel, et rohu sisse põrutada ja sealt tuge otsida. Kolme nelja minuti pärast sain mina kõndimisest oma hommikurõskuse jahedusest lahti ja karp hakkas väsima. Käis juba regulaarselt pinnal külge näitamas. Otsisin rohu vahel meetrise akna ja sikutasin ta kalda poole, kuid käsiõnge konks ja kork, mis olid kõik see aeg kaasa sõitnud, otsustasid rohtu kinni jääda. Pekkis! käis peast läbi, aga kala oli juba väsinud ja kui kummikutega vette läksin, ulatasin juba karbile käe alla panna. Lohistasin ta jalgade juurde, kus kala viimase ponnistuse tegi, lipsu (0.18) katki tõmbas. Õnneks ei olnud tal jaksu enam minna, viskasin ridva maha ja kahe käega viskasin karbi kaldale.  Käes, silma järgi nii paari kilone. Kiired klõpsud seebikaga, kala sumpa ja püügivarustust järgmise jaoks korda seadma...

Kulus oma veerand tundi, enne kui oma ridvad uuesti töökorda sain ja tagasi orbiidile saanud. Kalad olid selle aja jooksul karbiga teostatud kärast ilmselt toibunud ning pea koheselt toimus korgiga samasugune liikumine (nagu deja vu). Haakisin, kuid ei jäänud otsa. Pole midagi, käis peast läbi, tundus et karbid olid sööda peale ikkagi pidama jäänud ning lootused edasiseks edukaks püügiks täiesti olemas...



... aga tutkit... mõni minut hiljem tõusis hommikune tuul ja võtt katkes. Loopisin oma sööta regulaarselt juurde ja istusin edasi. Tulutult, vaid särjed käisid ja nikerdasid mu maisi konksu otsast.

Kell kaksteist andsin alla, lasin karbi sumbast vabaks ja sättisin sammud minekule.

Sel aastal siis sedapsi:-)

Vigala jõgi, 01. september 2013 - vigade parandus

Eilne masendav põrumine jäi hinge kripeldama ja nii seadsin pühapäeval mõtted uuesti jõe poole.

Hommikukohvi rüübates olin veel kahevahel, pilved mis lääne poolt lähenesid olid tumedad ja massiivsed. Öö otsa oli kallanud ja lisa tundus peagi juurde tulevat. Peale kolme kohvi sai lõpuks kõik kõhklused selja taha jäetud ning autoga tee Rumba kärestikust ülespoole ette võetud.

Tee oli kohutav, lombid meeletud, savi lendas rataste alt. Igaks juhuks põllu peale välja ei sõitnud vaid jätsin auto kruusase lõigu peale. Kohale sai jõutud törts enne kahteteist ja püügikohaks sama koht kus eile lõpetasin.

Kodus kokku keeratud mökerdis kaasa ja tipa-tapa jõe äärde. Kolm palli söödakuule lendas teele ja asusin õnge kokku panema. Uss otsa ja teele. Ning samal hetkel saabus vihm, päike veel paistis aga vett tuli päikese paistel kolinal ülevalt alla. Vaaepilt oli imeline ning hakkasin oma fotokat otsima. Sain vaevalt pildimasina välja kui silmanurgast püsinud kork kadus kindlameelselt veealla. Nii palju siis pildistamisest, toimetasin fotoka kuidagi kuiva taskusse ja haarasin ridva järgi. Otsa jäi. Kala tegi kena sõitu ja tal polnud mingit isu pinnavette tulla. Pärast pooleminutilist põiklemist sai vimmale "õhku" antud ning see rahustas ta maha. Pole paha käis peast läbi, olin ju jõe ääres vaid paar minutit olnud...


Teine võt tuli kohe otsa. Ja teine vimb leidis tee sumpa. Sättisin uue ussi konksu otsa ja nii kui see põhja ligi sai oli ka kolmas hakkamas. Sedapuhku aga jättis kala võtu pooleli - sakutas ussil konksu välja ja tõmbus ettevaatlikult eemale... Uus uss ja uus võtt, ei jäänud otsa. Sama järgmise ussiga. Eilne õnge "leotamine" oli tamiili vettinuks teinud ja haakimine ei õnnestunud. Polnud kaasas ka midagi, millega tamiil uuesti ujuvaks teha. Otsustasin, et lasen parem pikemalt neelata ja haakida tõkk maad hiljem. Mõte toimis ja peagi ronis kolmas kala sumpa.

Peale kolmanda vimma kättesaamist aga parv lahkus. Asemele tuli särjeparv. Noppisin oma kohustuslikud kassikalad välja ja ootasin, et vimma parv tagasi tuleks, kui ootamatult hakkas selja taga kõmisema. Äike lähenes. Pilved olid veel kaugel ja kõu üsna nõrk, kuid särjevõtt lõppes kui lõigatult ning jõkke tekkis vaikus.

Pommitasin oma sööta kogu aeg juurde, lootes, et vimb kõue ei pelga ja ujub alla tagasi. Kulus kõva pool tundi, enne kui plaan teoks sai ja neljanda kala sumpa toimetasin. Ketti enam vimba võtma aga ei saanud. Umbes iga kümne minuti tagant käis parv alt läbi, tegi võtu ja jälle valitses vaikus. Otsa aga ei kippunud jääma.

Ühel hetkel sain aru, et pilv mis oli pikalt eemal, oli märkamatult selja taha hiilinud ning nüüd läks kiireks - mitte ei tahtnud piksevardaks jõeäärde jääda. Pakkusin kibekiirelt asjad, tegin kaladest pildid lasin vimmad tagasi, haakisin veel viimase võtu (jälle ei jäänud otsa) ja tormasin auto poole. Jõudsin nibin-nabin rooli taha kui kallas. Selja taga oli juba paras hall sein ja pikne mõllas täiega.

Püük jäi küll lühikeseks, kuid eilne kentsakas tunne sai ületatud - kala ikka jões küllaga, eile sai oldud lihtsalt "valel ajal vales kohas":-)