Pärnu jõel, viimane jää?, 28. veebruar 2015

Nädal oli töiselt raske, väheke unevõlga ja ainus mõte vastu laupäeva oli see, et saaks vaid magada. Kella üheksani selleks korraks und jaguski ja nii sai enne ühteteist Pärnu poole tee ette võetud. Poiss vanaema juurde. Ise jõe peale.

Peale kahteteist sai pärale jõutud. Ilm maru mõnus, pilves, kuid tuuletu, paar kraadi sooja - selline mõnus molutamiseks sobiv päev.

Reiu jõgi lahti mis lahti. Üks mees juba tonkatas jäävabas tsoonid... Samas voolujoonelt eemal tundus jää tipp-topp olevat ja mehi jää peal enam kui küll. Vantsisin kohale. Plaani polnud, mõtlesin alguses lihtsalt tiksuda siiatsoonis ja siis edasi vaadata. Suur osa rahvast saunaaluse augus istus ja sealt edasi ülesvoolu. Ehk teises kaldas. Minu püügitsoonis üks mees istus, too polnud terve ennelõuna jooksul võttugi saanud...

Sättisin ennast siiatsooni ülemisse serva. Kirbuks läks eelmisest korrast otsa seotud suur marmõss. Sääsevasted alla ja püüdma. Jõgi rämpsu täis mis täis. August ronis välja igasugust sodi, alates pilliroost ja lõpetades erinevate roheliste taimedega. Suur kirp tundus olevat paras, ei kandunud eriti vooluga kaasa. Tavaline mäng paari minuti jooksul ei andnud midagi, kiigutamine põhja kohal päädis krõpsuga noogutil ja esimene vimb käis värsket õhku hingamas. Kuna olin kalade jaoks koti kaasa võtta unustanud, läksid kõik tänased kalad tagasi oma kodusesse keskonda...

Konutanud veel mõnda aega samal augul kulgesin allavoolu edasi. Ikka siiakohtade poole. Otsisin jälgede järgi tuttava augu üles ja jätkasin seal. Siit vimb, nurg, vimb. Siig ei paistnud kodus olevat ja tekkinud vaikuse järel otsisin lähipiirkonnas edasi kammida. Kuidagi ei kiskunud uusi paiku avastama...Takt stiilis vimb, vaikus, uus auk,vaikus ... mitu auku hiljem järgmine vimb. Igaljuhul oli nii, et kui kella piilusin, kolme paiku, oli mu loendur vimbade juures seitsmeni jõudnud.


Käinud vahepeal siiaaugul kiiska narrimas otsustasin järgmiseks keskjõge proovida. Üllatuseks oli siin vesi natuke puhtam - ei pidanudki iga paari minuti tagant kirpu sodist puhastama. Tuterdanud tulutult mõnda aega madalamates vetes seadsin sammud jälle vanale paigale tagasi.

Vaikselt hakkas ülejõe rahvas kodu poole vantsima. Kell lähenes viiele. Olin oma tavalisest siiaaugust natukene allavoolu, kui korraga keegi krõpsatas põhja peal olevat kirpu ja korralik raskus taga. Mõni sekund tuli kaasa ja siis kukkus ära. Paar minutit hiljem samast august korralik vimb, mis küll ei tundunud samas kaalukategoorias olevat kui plehku pääsenud kala. Oli see nüüd siig, või ei olnud...

Järgmine auk järjekordse vimma pakkus. Paar auku hiljem nurg ja vimb. Nii see hämar vaikselt kätte jõudis.

Õhtuks lõpuks viisteist vimba ära tiksus, sort oli vähemalt korralik; lisaks paar nurgu sekka. Mis oli kummaline, oli see, et kõik võtud täna sellised krõpsud... ei ühtegi lööki, pauku, ega tõstmist. Nagu särje püük. Kaks võttu tavalise tempo järgse pausi peale tulid, kõik ülejäänud puhtalt kiigutamise järgsete pauside peale. Rütmis mängu peale mitte ühtegi võttu ... kiire mäng tundus üldse saadanast. Nagu kesktalv. Kalendrisse vaadates muidugi nii ka on, mis sest et ilm pigem märtsi lõpp...

Vabariigi aastapäev Pärnu jõel, 24. veebruar 2015

Esmaspäeval sai peale tööd pere peale korjatud ja Pärnu vuratud. Jõudsin veel õhtul tunniks jõe peale, uurimaks kuidas saagid ja olud olid. Viimases vimmaaugus pakkus keegi (ilmselt siig) veel hämaras korraliku litri, kuid tundus rohkem tõrje kui söögi peale see kala väljas olevat. Hommikuks oli igaljuhul sellega sihtmärk paika seatud...

Pool seitse äratus. Väljas peenike vihm ja nii pime-pime. Tegin kohvi ja siis teisegi ning kobisin lõpuks autosse. Kümme minutit sõitu ja jõudsin kohale. Vaikselt valgenema hakkas, olin kindel, et olen esimesena kohal ... aga võta näpust, kaks masinat juba ees ootamas. Pimedas püüdjad?

Suund sai kohe võetud õhtusele augule. See kala vajas välja meelitamist. Auk leitud, punane kirp koos sääsevastsetega alla ja mängima. Õnneks voolu eriti polnud, kannatas kerge kirbuga püüda küll. Paar minutit mängimist ja noogutist kerge krõps läbi käis, haakimine ja hoppaa, mõnus maakera taga. Vonka vonka hakkas vaikselt põhjast korralik raskus kerkima. Yess, siig. Mul hommikune unisus kui pühitud ... ja siis pooles vees kala lihtsalt ära kukkus. Olin sidunud otsa oma vanima vimma marmõssi ja selle konks vist ajahambast üsna nüriks kulunud.

Äratus tehtud, hea edasi püüda. Ilm muidugi teisiti arvas. Hommikune uduvihm hakkas pisitasa asenduma korralikuma sajuga. Õnneks vähemalt tuul oli olematu. Mängisin pool tunnikest samal augul, siis läksin siiatsooni läbi kammima. Esimene auk vaikus, teine auk korra keegi näitas ja järgmisel tiirul ära vajutas. Vimb kurask. Aga üsna kena suurus. Uuesti kirp alla ja järgmised tiirud. Tavaline mäng midagi ei pakkunud, pannes peale melanhoolse uila-muila plaadi, kasutas järgmine vimb pausi ajal oma võimalust ja ründas... Jää peal sülitas veel mingi maimu suust välja ... Edasi jälle vaikus. Käisin vahelduseks hommikuse siia jääaugu uuesti läbi ning tulin tagasi ning järgmine vimb  kohe põhjast kirbu kerkimisel ära lõi.

Sellega oli hommikune võtt minu jaoks praktiliselt läbi ning järgnes ennelõunane siiaotsing. Tiir ühes tsoonis. Proovimine hommikusel võtuaugul. Tagasi vimmaaugule, paar poissi veel välja tulid. Lõpuks suuna natuke allavoolu võtsin. Otsisin oma järgmise siiatsooni tuttava augu üles ja kohe keegi all ennast näitama hakkas. Kergelt puutus. Seejärel nagu vaikselt kinni hoidis ja järgi tuli. Ei ole ometi kiisk... Tegin tavalisele tempole paar kiiremat ringi - see ei tundunud meeldivat. Panin tavalise takti peale ja jälle pihta ujus. Lõpuks  kiigutamisele üle kolisin ja esimese pausi ajal krõps, haakisin - ei miskit. Lasin kergelt liueldes kirbu põhjani ja kiigutasin ta sealt üliaeglaselt üles poole tagasi. Kümme senti põhjast tegin pausi. Järgmine krõps ja seekord taga. Tuttav vonka-vonka tants all läks lahti. Raskust küll vähem kui hommikusel võitlejal, kuid ikkagi selgelt siialikud võnked. See kala õnnestus välja venitada. 750gr ei ole just maailmarekord, kuid vihmasele päevale tekkis kohe mõnusam jume.

Veristasin kala ära, viisin kasti ja tulin samale augule tagasi. Uued vastsed otsa ja mängima. Mõnda aega midagi ei juhtunud, siis jälle keegi ennast näitama kippus. Lõpuks põhja peal vooluga kirpu edasi lastes ära krõpsas ... haakimine ja keegi korralikult vastu mokka sai. Võis olla siig, võis olla ka vaalaskala. Ei tea. Igaljuhul tekkis pikem vaikus, mille lõpuks kümme minutit hiljem äraeksinud särg ära rikkus. Siig oli alt lahkunud...


Koht aus - otsustasin ennast siiski ankrusse jätta. Siig teatud aja pärast sama rada kipub käima, vaja vaid oodata. Loodetavasti ta raja ikka täna üles leiab...  Jätkasin samas rütmis pool tunnikest selles kohas, siis käisin piki tsooni teised augud kiirelt läbi ning tagasi. Hommikustes aukudes järjekordselt vimba tuli, teised kalad aga vaikisid. Kammisin ka allavoolu saja meetri ulatuses, kuid sealtki vaid vimb. Siia pakkunud augul aga enamasti kiisad all passisid, vaid korraks üks vimb löögile pääses.

Niimoodi tiksudes lõpuks õhtu kätte jõudis, ilma et ma järgmist siiga oleks jõudnud ära oodata. Kuigi ilm oli selgelt saadanast - lõunaks olin ma märg nagu kala (õnneks õhtupoole vihm lõppes) - polnud päeval kokkuvõttes väga viga. Koondtulemuseks jäi üks siig ja kümme vimba. Aga ikkagi kohutav-kohutav ilm.

Vimmaparve peal kükitajad said kenasti vimmapoisse, neid tundub see aasta ikka korralikult jaguvat... Jää vaikselt õheneb, tea kas saabki enam nädalavahetusel peale?