Jigitamise tagasitulek, 22. oktoober 2017

Reisi viimane päev tõi äratuse kell kaheksa hommikul. Bonderil hakkas teisel korrusel mobiil mängima ja sellega oli uni pühitud. Olime hommikuste toimingutega eriti tublid ja natukene enne kella üheksat istusime juba paati. Mõni mees tuli sel ajal alles haigutades teiselt korruselt alla:-)

Päevaks mingit erilist plaani polnud ette valmistatud - otse merele. Ilma vahepeatusteta. Väljas nulli kandis ilm, sompus ja kerge ida tuulega. Paadis polnud asjad öösel eriti jäässe läinud, kuid kui punase poi juures esimeses ankrus visked tegime, saime aru, et tuulekülma on ikka parajalt. Ridvarõngad olid pidevalt jääs ja vajasid vees soojendamist.

Tegime punase poi tsoonis kaks erinevat ankrupaika ilma ühegi võtuta. Rohkemaks meil sedapuhku entusiasmi ei jagunud ja kolisime trollima oma kahe poi vahelisele lõigule. Jesset sisse visates õnnestus see nööri otsast ära visata - nöör oli rõnga külge kinni jäätunud ja lant lendas lihtsalt minema. Õnneks leidsime selle ikka üles.

Esimese tiiru lõpus sai Tõnu käe "kohaseks" ja pani oma igapäevase plaadi peale - ikka sedasama vana lugu "kes on see kõikse parem kohakunn" läks käiku iga viie minuti tagant.

Kaks järgmist tiiru ei andnud võttugi ja nii seadsime ennast punase maja vastas uuesti jigitama. Pommitasin esmalt 25 grammisega oma musta valget kp paitsit, kuid vool oli öö jooksul nii kõvasti langenud, et kukkus kolks ja kolks põhja. Otsisin kastist vähe kergema 20 grammise jigipea välja ja kogemata jäi näppude vahele kollane-punase sabaga relaxi haugilant. Mingis hetkelises meeltesegaduses panin selle ka konksu otsa.

Veel segasem lugu avanes järgmisel viskel madalama ala suunas - jigmasteri ritv tegi konkreetse ja tugeva nõksu. Vaatepilt oli eelmisi päevi arvestades enam kui kummastav, see lihtsalt ei tundunud tõsi olevat. Õnneks taipasid käed iseseisvalt reageerida ja haakimise järel jäi kala otsa. Päris kena kala. Tõmbles nagu haug, kuid veest ronis välja kahe kilone koha. Tõnu plaadimängija läks selle peale rikki...

Pole selles jões pea kunagi kollaste toonidega silikoonidega midagi erilist saanud ja nüüd siis selline lugu. Pommitasin edasi ja mõni vise hiljem samast paigast 45 sentimeetrine kohapoiss. Kaks ei saa olla juhus ja juba heietasime lootust, et jiginduse mõõnapäevad on selleks korraks lõplikult ühel pool.

See uskumus kestis pea tunni, peale seda kustus täiega - ei ühtegi puudutust ega võttu enam. Sama seis ka teistest paatides. Tegime siis veel ühe väikese trolli tiiru, veel ühe jigiankru samas paigas ja kuna midagi ei juhtunud otsustasime lahkuda. Püügiaega oli jäänud vaid tunnike ja pool sellest kulus mökkini sõiduks. Tahtsime viimased visked jätta ilusa maja kanti ja ka saare tagusele alale.

Ilusas maja tsoonis esmalt kurve peal null, siis kiire null kena väikese maja all ja lõpuks tühiloopimine ka kõrkjate juures. Panime mootorile hääled sisse ja jõudsime veerand tundi enne kella ühte saare taha. Püügiks seega aega vaid kümne minuti jagu.

Tõnu pakkis mõttes juba asju ... mina tegin sel ajal kollase silikooniga kaks viset saarest natuke paremale poole. Vaikus. Kolmas vise täpselt langenud puu alla, randi taha. Paar pööret ja pausi hiljem korraga konkreetne ja tugev toks - ja kala taga. Seekord tuli juba nagu koha, piki põhja ilma erilisi tõmblusi välja näitamata. Tükk aega passis paadi all ja siis soostus üles tulema. 2.1 kilone koha rändas kasti.

Fotosessioon tehtud, vise uuesti samasse kohta ning täpselt sama kaugel kui eelmisel korral konkreetne rabak. See oli juba suurem kala. Juba alguses näitas iseloomu ning passis ühe kohapeal lihtsalt ritva jõnksutades. Peale seda tuli rahulikult venitades paadi alla välja ja siis ... sööstis hooga kümne meetri kaugusele. Kui enne seda liigutust olin arvanud, et kena koha on tulemas, siis nüüd kangastus silme ette haug. Seda enam, et kala otsustas põhjast kõrgemale tulla ja võitles edasi pooles vees. Sikutanud kala umbes viie meetri kaugusele paadist tuli korraga kena saba pinda - ikkagi koha ja mitte väike.

Peale pinnas käimist kolis koha põhja peale tagasi. Istutas ennast paadi alla ja peksles peaga. Lõpuks väsis ära ja tuli uuesti pinda. Kahvasin kohe ära. Saba ei tahtnud meie väikesesse kahva ära mahtuda, kuid kuidagi sai see sinna ikkagi surutud. Huhh, ära tuli. 4.5 kilone koha. Maru ilus punkt selle aasta kohahooajale.

Tegime veel paar viset ja suundusime mökki ära - kodutee ootas. Natuke jäi kripeldama, et niimoodi võtu pealt ära tulime, aga mis teha.

...

Andsin teistele ka teada oma saagist ja kuna meri oli Bonderit õnnistanud ühe kilose kohaga ning teised sel ajal puhta nulli peal olnud ... siis kolisid kõik ühtse rindena õhtupoolikuks saare taha vett vahtu peksma. Ei saadud ühtegi võttu... meil  oli ilmselt täiega vedanud ajastuses.

Bonder ja Anghel jäävad veel mõneks päevaks paigale  ja loodetavasti tekib neil samuti võimalus kollide söömaajale peale trehvata. Jään huviga ootama õhtuseid püügiraporteid.

Kalev lõpetas oma seekordse püügikorra vähiga - kümne märgi alt.

...

Järgmise päeva kõne Bonderilt tõi uudiseks, et saare taga null võttu. Ülejärgmise päeva raport aga ... kolm jigi kala 1-2 kilo vahel ja lisaks kolli äraminek. Kala oli võtnud pauguga, ei jäänud külge ja siis vajus uuesti otsa. Tuli kaks korda ilma pinda tulemata paadi alla, tegi sealt kaks korralikku kümne meetrist sööstu ja lõpuks ilma ennast näitamata kukkus ära. Kollid on seega endiselt seal. Tundub, et üks mees sai nüüd ka lõpuks jigiusku pööratud:-)

Jigivaenulik keskkond, 21. oktoober 2017

Kalev, see va mugavuspagulane, ei tundnud ennast vist hommikul kuigi mugavalt ja kukkus juba poole kaheksa paiku kohvi keetma. Ajasime siis ka jalad alla ja pika hommikuse kooserdamise järel juba kella üheksa paiku jõe peale.

Väljas päris külm, oma neli kraadi. Aga mõnusalt selge ja päikeseline hommik. Tüürisime ennast suurele jõele, plaaniga minna linna alla. Lootus oli, et vool on vähe raugenud ja seal kannatab jigitada. Koskineni haru otsas tegime kontrollpeatuse ja konstanteerisime fakti, et vool on sama kõva kui eile. Tõsi sodi ujus oluliselt vähem. Muutsime käigu pealt plaani ja suundusime mere poole.

Järgmised kontrollpeatused tegime enne ilusat maja. Lausa viis ankrupaika sai läbi kammitud. Jigitada oli tänu miinuskraadidele muidugi tõeline piin - kõik jäätus käigult. Kaladest polnud ei kippu ega kõppu ja nii suundusime edasi merele.

Lahe suudmes alustasime punase poi juurest. Vaikus. Seejärel võtsime natuke mere poole ette päris mitu ankrupaika - ei ühtegi puudutust ka. Ometi oli Bonder siit kusagilt ju koha leidnud...

Pangestasime silikooni loopimisele kuni kella poole kaheteiskümneni. Siis soojenes ilm korralikult ja otsustasime kolida mugavuspüügile üle. Trollima. Võtsime kõigepealt punase maja rohelise poi juurest ülesvoolu, plaaniga viiemeetrist ala proovida. Selle sügavuseni me välja ei jõudnudki - ühel hetkel tegi pruunika jessega varustatud ritv midagi sellist, mida polnud paar päeva näinud. Vajutas jõnksaka ja seejärel vajus konkreetselt paindesse. Vähe sellest, demonstreerimaks et tegemist pole põhja kinni jäämisega, otsustas ritv veel tõmblema ka hakata. Midagi sellist polnud ammu näinud ja nii vahtisin mõnda aega  suu ammuli juhtunut.

Paar minutit hiljem kahvasin 2.5+ kilose koha kasti. Vähekene võitles teine enne kahvamist ja raske oli teda tõmmata ka ... aga polnud ikka see mis jigitades.

Paar minutit hiljem avas skoori ka Tõnn. Alamõõdulisega. Peale punase poini jõudmist otsustasime uuesti samale tiirule minna ja täpselt samast kohast kus eelmine koha tuli, ronis otsa järgmine. Seekord 1.5 kilone. Tõnu vastas järjekordselt alamõõdulisega.

Kaks ei pidanud ilma kolmandata jääma ja suundusime uuele tiirule. Aga see ei olnud enam nii produktiivne - Tõnu sai ühe võtu oma kollase-punasele jessele, kuid kala kukkus ära. Otsustasime siis sama tsooni jigidega läbi pommitada. Käisime erinevate värvidega jõele kõva pool tunnikest pinda, kuid tulu sellest ei tõusnud.

Väljas oli ilm vahepeal päris suveks muutunud. Tuterdasime samas kandis järgmised paar tunnikest, ilma midagi saavutamata. Vahel jigitasime. Vahel trollisime.

Mingi aeg käis Bonder uhkustamas pea kilose merikaga, kes oli punase väikest malli jesse otsa roninud üsna samas kandis, kus Tõnu oma 4+ kilose kevadel välja meelitas. Lisaks oli neil pooleteisene koha, mis saadud kusagilt kaugelt mere pealt. Ilmselt oli juttu ikka Läänemerest:-)

Kella nelja paiku hakkas ida poolt ootamatult lähenema  miski hall mass. Selle kohale jõudes mattusime täielikult udusse. Nähtavus muutus pea olematuks, hea kui viiskümmend meetrit välja venitas. Kalevi paat ja Bonderi paat olid selleks hetkeks kodu poole vaikselt kulgema läinud. Meie jäime kui siilid udusse vangi.

Ilmamuutuse peale tegi kala peaaegu et suu lahti. Kaks koha, millest üks kilone kannatas ära võtta pluss Tõnu 3.3 kilone haug tundusid viimase kahe päeva tulemuste valguses kui meeletu saak.

Kauaks ei julgenud sinna udusse jääda - pime aeg polnud enam kaugel ja kuidagi tuli koju jõuda. Tulime vaikselt tiksudes tulema. Vedasime voblereid paar kilti; seejärel tegime pisut kiirema lõigu kuni ilusa maja tsoonini, kus kammisime kääru läbi; peale seda kümne haru alumine osa kuni paatide sisselaskmise paigani välja. Tulemus oli teadagi milline...

Kokku sai siis ära võetud kolm koha. Tõnn võttis ära ühe lima. Bonder ühe koha ja merika. Teised kaks paadilist - nood võtsid päikest ja udu:-) Nutune värk...

PS! Mehisele saunakütmise kiire ABC - viskad tuhaluugi tuhast tühjaks, jätad tuhaluugi pisut lahti, võtad ühe sületäie halge, paned tule alla, peale nende põlemist lähed sauna.