Esiletõstetud postitus

kolmapäev, 10. august 2022

Tühjad pihud, 09.-10. august 2022

Teisipäeva pealelõuna ja kolmapäeva hommikul sai aerudega kõvasti antud. Sõudsin läbi kõik kunagi kala toonud paigad ja ka need kus ma pole võttugi saanud. Proovisin oma kive mitu korda, tupo jõe auku, sauna alust, rootsi saare tagust, kärestikke. Isegi Tarvi ala käisin piilumas...  Aerutatud sai nii kõvas tempos kui vaikselt kulgedes. Õhtuks olin läbi kui läti raha. Huvitaval kombel arvas spordikell, et kogu selle jahmerdamise peale sai kulutatud vaid 2600 kcal.

Suure ponnistamise tulemusena toimus ainukene võtt eile pealelõuna esimesel tretil. Rootsi suure kivi tagant kargas kena kala punase edi otsa. Tegi paar tõmmet, keeras kere pinda - kümme pluss kilone oli see kindlasti - ja sülitas mulle landi tagasi. Täitsa tigedaks ajas. Milline häbemata ülbe käitumine.

Lantide virvarr on ka juba läbi mängitud, nüüd tuleb vaid kannatlikult edasi aerutada. Äkki kunagi ikka trehvab peale.

Juho, kes eelmisest reedest saadik samuti nulli peal istus, sai täna päeval omast august lõpuks kala kätte. Seejuures oli enne tal seal keegi suurem ka ära läinud. Ja ka ülenaabrid said eile kena üheksase lõhemamma. Lillikalju juurest. Nii et marja tagavarad kasvavad, enda saak aga puudub.

Loodi kasutamisel olen mõned uued ja põnevad sügavamad augud leidnud. Tõsi, võtte pole need kohad pakkunud. Näiteks paatide sisselaskmise juures on lisaks kaldaalusele kolme meetrisele augule, pisut eemal veel kena paarimeetrine sügavik. Vanad teada tuntud kohad on saanud selgemad piirid ja ka arusaama kui palju mõnes kohas ikka vett all on. Pumbaaugus on ca 3.5 meetrine vagu, katsu sa väikeste lantidega seal poole vee peale jõuda.

Veetase on ca 15 cm kukkunud. Paadisadama kivi leidis veepiiri. Saare peale saab juba paadiga kinni sõita, kuiva jalaga kõndimiseni on veel aega. Veetemperatuur endiselt kõrge, 16 kraadi.

PS! Peaks vist blogi nime ära muutma - "kalata blogiks" :)

teisipäev, 9. august 2022

Väylänpää, 08.-09. august 2022

Esmaspäev möödus koriluse saatel. Korjasime ämbritäie männikaid maja ümbert ja lisaks veel soomlaste poolt kõrvale pandud kalamarjad kokku. Nii on mul enne kui ise olen kala saanud lõhe marja juba üsna palju. Isegi Lasse tuli spetsiaalselt läbi, et vennapoja püütud kala mari ära tuua. Oli üsna saagirikas päev :)

Vaikselt hakkab veetase jões langema. Keeluaja lõppedes peale minnes oli veetase ca 5 cm kukkunud. 24h jooksul. Temperatuur samas endiselt 17 kandis. Soe. Mine või ujuma.

Lantidest said sõiduaega: kollaka sabaga jässe, punane edi (pildil), punane hk haba, punane jässe. Ei saa mainimata jätta, et see nimekirjas kolmas lant on hull sukelduja. Alalõpmata pani püügi ajal veekeeristes sügavusse sellise hooga, et ridva otsa järgi oleks arvanud et mõni harjuse punn võtab.

Esimene tiir oli mökki alt peale, siis sauna alt, saarest vasakult ja selle tagant, siis pumba auku, kärestikest keskveest mööda ja lõpuks soome ranniku ääres olevad oma kivid. Saarega kohakuti olles sain ka ühe võtu. Tulin sügvamast madalama poole, nii 1.7 meetri pealt meetri peale, kui kõige madalamal olev kaigas paugu sai. Kärts ka korraks, aga vaid korraks...

Teine tiir ei pakkunud üldse midagi. Kordasin üsna sama trassi mis esimesel korral. Kell üksteist tulin maha. Aga õhtu oli maru ilus ja sõuda oli kerge.

...

Ilmselt ülenaabrid said õhtul kala, sest laps oli kellegi soomlase käest marjapaki saanud. Kellelt ei tea... Juhol oli üks võtt.

...

Hommikul üritasin kella kaheksa paiku peale minna. Üritasin on antud kontektsis täiesti korrektne lause. Nimelt panin mökki all kaikad sisse ja kui viimane lant sai vette oli esimene kivi taga kinni. Punane edi. Seda juba niisama põhja ei jätta... Asjad uuesti kokku ja päästmisaktsioonile. Ära tõin.

Kinnijäämine ajas paigast ridvahoidja seadistuse ja selle kinnitamisega nökerdasin järgmised kümme minutit. Mutrivõtit polnud kaasas ja kalapüügi näpits pole just suurem asi keeraja. Lõpuks kinni sain ja peale ka läksin. Kell oli juba üheksa.

Paari tunnine tiir, sama mis eile, ei pakkunud midagi põnevat. Üks plärtsatus paatide sisselaskmise rajoonis oli ainukeseks elumärgiks. 

Kell üksteist tulin hommikusöögile.